Vastulause Muinsuskaitseameti mittenõustumisele ICOMOS Eesti komitee arvamusega Valga muinsuskaitseala lõpetamise eelnõule
ICOMOS Eesti komitee (edaspidi komitee) ei nõustu jätkuvalt Muinsuskaitseameti (edaspidi amet) seisukohaga, et Valga linnatuumiku muinsuskaitseala ei vasta riikliku kaitse eelduse kriteeriumitele ning palub loobuda kavatsusest muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlusest ning jätkata kaitsekorra koostamise protsessi ja menetlusega.
Amet sedastab oma vastuses, et Valgas on mitmeid väärtuslikke ajaloolisi kihistusi ja leiab, et need on säilinud vaid fragmentaarselt ning ei moodusta üheselt mõistetavat ja tajutavat terviklikku linnaruumi, mis vastaks riikliku kaitse üldistele ning muinsuskaitseala kriteeriumitele. Muinsuskaitseseaduse ((MuKS) RT I, 7.03.2023, 61) § 10 lg 2 ja KM 15.05.2019 määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid” (RT I, 10.11.2020, 7) § 1 lg 2 kohaselt võib asi või maa-ala vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale kriteeriumile ning kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga.
Ameti 2022. aastal koostatud eksperdiarvamuses „Valga linnatuumiku muinsuskaitseala (reg-nr 27005) riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hindamine“ tõdetakse ekslikult, et tegemist ei ole esinduslikuma ja hästi säilinud linnatuumikuga Eestis (lk. 10), kuna arvestamata on jäetud Valga ja selle muinsuskaitseala eripäraga.
Komitee jääb oma seisukoha juurde, et Valga muinsuskaitsealal on ajalooliselt väärtuslikke kihte alates keskajast ja lõpetades postmodernismiga, seda nii asula struktuuri ja teedevõrgu, hoonestuse kui kultuurikeskkonna teiste elementide osas. Unikaalsus (vastavus selektiivsuse kriteeriumile) seisneb ka ajastuslisuses – linnaõigused saadi Poola kuningalt – ning Valga-Valka raudteelinna ja piirilinna, kus leiab nt Riia (Liivimaa pealinna), sh selle juugendarhitektuuri, mõjutusi, eripäras. Linnaruumis on reljeefselt eristatavad erinevad ajaloolised hoonestuskihid, mis mahulises plaanis pole teineteist matvad, nende vahel on piisavalt ruumilist avarust, mis loob võimalusi kvaliteetseteks ruumilisteks arenguteks. Arhitekt ja muinsuskaitsja Lilian Hansar märgib doktoritöös „Linnast muinsuskaitsealaks. Linnaehituslike struktuuride muutused Eesti väikelinnades 13.–20. saj”, et erinevate ajastute arhitektuurikihistused ja hoonestusstruktuur peegeldavad linna pikka ajalugu. Hoonestuse vahelduvus ja tühjade kruntide lüngad tähistavad kunagisi lõppe ja alguseid ning just ajaloo mitmekihilisus ja tähenduslikkus lepitab kontraste (lk. 164).
Ameti eksperdiarvamuses leitakse, et linnatuumiku struktuur on linnaruumis tajutav vähestes piirkondades. Leiame, et ajalooline linnastruktuur on Valgas siiski alles ning see tuleb linnapildis jõuliselt esile: säilinud on ajaloolised kesksed tänavad, neil on ajaloolised nimed, valdavalt on säilinud linna tänavate kujunemisajale iseloomulik suletud ja poolsuletud hoonetefrondiga perimetraalne hoonestus, sellele iseloomulikud ehitusjooned ja krundistruktuur. Nendes tänavalõikudes, kus varasem hoonestusstruktuur on hävinud (Kesk-, Sepa- ja Raja tänavad), on algne linnastruktuur samuti tajutav hilisema hoonestuse ja ruumiliste kihistuste kontekstis.
Juhime tähelepanu, et Valga keskaegse alevi arheoloogilise kultuurkihi ja ehitusjäänuste seni mitte leidmine ei võimalda automaatselt järeldada, et alev ei paiknenud hilisema linnatuumiku, praeguse muinsuskaitseala kohal. Sellistele linnamüürita keskaegsetele väikelinnadele (Eestis nt Paide) ja alevitele olid iseloomulikud suured, laia tänavafrondiga kinnistud, mille elamud paiknesid hõredalt tänava ääres, nii et kultuurkiht tekkis vaid eraldatud laikudena majapidamiste ümber ning see võib täiesti puududa tänavatsoonis. Arvestades seniste arheoloogiliste uuringute vähesust ja toimumist eeskätt tänavaaladel, on senises uurimisseisus keskaegsete leidude puudumine loomulik ja ootuspärane. Ei ole ka muud alust oletada või järeldada, et Valga keskaegne alev paiknes kuskil mujal kui muinsuskaitseala kohal, mida ka kõik senised uurijad on kirjalike allikate ja ajaloolise kaardimaterjali alusel üksmeelselt hinnanud (vt Eesti linnaehituse ajalugu: Keskajast tsaariaja lõpuni. Tallinn, 2019, lk. 149–151).
Tõene ei ole ameti 2.05.2024 vastuses olev põhjendus, et võrreldes 1995. aastaga, mil Valga muinsuskaitseala moodustati, on muutunud suhtumine eraomandisse ning täna tuleb varasemast rohkem kaaluda, mida muinsuskaitselised piirangud ja otsused toovad kaasa eraomanikule.
Eesti Vabariigi Põhiseadus ((PS) RT I, 15.05.2015, 2) võeti rahvahääletusel vastu 28.06.1992 ning see jõustus 3.07.1992. Muutumatult kehtivad nii omandipõhiõigus (PS § 32) kui võrdsuspõhimõte (PS § 12). Ka Riigikohtu praktikast ei nähtu muutuseid neisse, ehk eraomandi kaal oleks tänapäeval kaalukam kui põhiseaduse preambulis seatud imperatiiv: riigi kohus on kaitsta Eesti kultuuri(pärandit).
Taasiseseisvunud Eesti esimene muinsuskaitseseadus (RT I 1994, 24, 391) jõustus 28.03.1994 ning ei ole põhjust arvata, et see, nagu ka 1.04.2002 jõustunud muinsuskaitseseadus, mille alusel Valga linnatuumik muinsuskaitse alla võeti, oleks vastuolus põhiseadusega. Lisaks, vaieldamatult oli Valga muinsuskaitseala moodustamine põhjalikult analüüsitud ning kaalutletud protsess ja otsus. Lilian Hansar, käsitledes eelnimetatud doktoritöös üksikasjalikult muinsuskaitsealade loomise ajalugu ja metoodikat, tõdes, et kaitsealade, varasemalt kaitsetsoonide, moodustamine oli kvalitatiivselt uus etapp Eesti arhitektuuriajaloo kui teadusliku distsipliini ajaloos, mis võimaldas kõnelda ja kirjutada ajaloost, kultuurist ja arhitektuurist ning mis mõjutas rahvusliku identiteedi säilimist (lk. 157)
Eksitav on ameti vastuses põhjendus, et muinsuskaitseala säilitamisega jääb piirangute mõju alla suur osa territooriumist, mis ei vajaks riiklikku kaitset ning eraomandit piiratakse muinsuskaitseliste nõuetega ebaproportsionaalselt. Amet märgib, et Valga linna ajaloolise hoonestuse kaitsmine riiklikul tasandil jätkub üksikmälestiste kaitsmisega. Kaitseala (22,7 ha suurune maa-ala) lõpetamise eelnõuga paralleelselt on ette valmistatud kaitsevööndite kehtestamise ning arheoloogilise leiukoha (17,2 ha suurune maa-ala) määramise eelnõud. Mälestiste kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas kehtivad muinsuskaitselised piirangud, vastavalt MuKS § 58 ja § 26, sh ei ole kaitsevööndites leevendusi ette nähtud. Eelnõudes puudub piirangute mõjuhinnang, sh nii halduskoormusele kui sotsiaal-majanduslik analüüs. Nt ei ole kinnismälestiste kaitsevööndis paiknevate ehitiste omanikel, erinevalt muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste omanikest, võimalust taotleda ehitiste korrashoiuks toetust (MuKS § 35). Tegevusetus või tegude kaootilisus ei aita kindlasti täita plaanitavate kaitsevööndite eesmärki – tagada kinnismälestiste säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas.
Komitee peab vajalikuks rõhutada, et muinsuskaitseala asemele varauusaegse alevi ja uusaegse linna kultuurkihi kaitseks arheoloogilise leiukoha kehtestamine ei kaitse Valga keskaegse alevi ja varauusaegse linna arheoloogilist kultuurkihti senisel ja vajalikul määral. Arheoloogiline leiukoht, erinevalt muinsuskaitsealast, ei võimalda Muinsuskaitseametil anda kaevetööde kavandamisel linnale ja kinnistute omanikele ennetavalt nõu ega nõuda leidmisel väärtuslike ehitusjäänuste (nt Tallinna, Tartu, Riia linnadele ja kohalikele aadlikele kuulunud majade jäänused) säilitamist.
Kohatu on vastuses kommentaar, et Eestis on mitmeid maakondi, kus maakonnakeskuses ei ole muinsuskaitseala (Hiiumaa, Raplamaa, Põlvamaa, Jõgevamaa, Ida-Virumaa) ning Valgamaa ei oleks seetõttu erandlik pretsedent. Ameti kodulehel on kenasti lahti seletatud muinsuskaitsealade kaitse eesmärgid ning kuidas ja miks kaitsealad loodi. Ajaloolise asula maakonnakeskuseks olemine ei ole ju muinsuskaitseala moodustamise põhjuseks. Muinsuskaitsealad on Lihulas ja Rebalas, riiulile on tõstetud kaitseala loomine Sillamäel. Muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine on aga kindlasti halb regionaalpoliitiline pretsedent, mille mõju on kaitseala lõpetamise eelnõus samuti hindamata.
Komitee hinnangul on amet eksinud hea halduse (PS § 14) ja kaasamise põhimõtete vastu. Valga muinsuskaitseala kaitsekorra koostamiseks ja väärtuspõhiseks hindamiseks moodustati 2019. aastal töörühm, kuhu kuulusid Valga vallavalitsuse liikmed ning eksperdid arhitektuuriajaloolased Kristo Kooskora ja Oliver Orro, samuti ameti maakonnanõunik Margis Sein, ning mille ülesandeks oli analüüsida ja kaaluda riikliku kaitse eeldusi, nende olemasolul kaasajastada muinsuskaitseala eesmärgid ja põhimõtted ning valmistada ette kaitsekorra eelnõu. Kaitsekorra töörühma töö soikus Covid-pandeemia tõttu, kuid laiali seda ei saadetud. Valga Vallavalitsuse kinnitusel on nende kaasamine muinsuskaitseala lõpetamise protsessi toimunud ainult teavitamise vormis. Samuti on ameti suhtlus omanikega olnud olematu ning puudunud on sisuline koostöö ja arutelu osapoolte vahel. Ka ameti ehitismälestiste ekspertnõukogu ei pooldanud kaitseala lõpetamist. Kohalik omavalitsus on korduvalt ja selgelt väljendanud tahet Valga linnatuumiku muinsuskaitseala jätkumiseks ning kaitsekorra koostamises osalemiseks. Samuti on kaitseala kestmist toetanud linnakodanikud ja Eesti Muinsuskaitse Selts.
1.08.2021 liitus Eesti Vabariik Faro konventsiooniga, millega võeti enesele kohustus toetada pärandi kogukondi ja ühiselt määratletud pärandit. Valga pärandi kogukond, keda esindab Valga volikogu, toetab ühehäälselt muinsuskaitseala jätkumist ning ootab 30-aastase riikliku kompetentsi ja toe jätku kultuuripärandi kaitsel ja edendamisel piirilinna linnatuumikus. Vallavalitsus on lubanud tagada, et uusi arendusi kavandatakse kooskõlas muinsuskaitseala kaitse-eesmärkidega. Omavalitsus tunnetab ohtu, et kaitseala kadumisega kasvab ajalooliste ehitiste lammutamise ja kahjustamise surve ning pelgalt planeeringutega seda ei ohja. Omavalitsus tajub vajadust meetmete kompleksi: tingimused, ekspertide tugi, teavitus, toetusmeetmed, jms – järele.
2021. aastal eraldati Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismide 2014-2021 programmi „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine” meetme “Muinsuskaitsealad ajaloolistes linnakeskustes” Valga linnatuumikus Kesk tn 19 asuva ajaloolise puithoone restaureerimiseks 478 679,20 eurot toetust. Valga valla omaosalus oli 119 669,80 eurot. Meetme eesmärk oli väikelinnade muinsuskaitsealadel asuvate hoonete restaureerimine ning kasutuselevõtt kohaliku kogukonna vajadusteks, et seeläbi elavdada muinsuskaitseala kasutust. Kesk tn 19 hoone restaureerimine sai toetust, kuivõrd seda hinnati kui võimalust, millega tehakse samm ajaloolise linnasüdame taaselustamiseks, mis on oluline elanikkonna kahanemisega kaasnevate probleemide leevendamiseks ja muinsuskaitseala tähtsuse rõhutamiseks linna kultuurilise ning majandusliku arengu edendamises. Aasta hiljem aga kaotas Valga muinsuskaitseala kabinetivaikuses oma eripära ja potentsiaali, ehkki ameti kodulehel seisab: Valga on eriline ja tuntud kui targalt kahanev linn, kus ajalooline keskus mängib väga tähtsat rolli. Hea elukeskkonna loomiseks ei ole sageli vaja esmajoones mitte ehitada uut, vaid võimestada vana.
Lõpetuseks. Kas amet kaalus, et eksperdiarvamuse „Valga linnatuumiku muinsuskaitseala (reg-nr 27005) riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hindamine“ koostanud ametnik ei peaks osalema ameti vastuskirja koostamises, kuivõrd see seab kahtluse alla vastuse erapooletuse (HMS § 10 lg 4). Õigus ei pea üksnes olema, vaid ka näima õiglane ja õige.
Komitee hinnangul vastab Valga linnatuumik jätkuvalt muinsuskaitseala riikliku kaitse eeldustele. Komitee palub jätkata Valga muinsuskaitseala kaitsekorra koostamist õiglases ja kõiki osapooli kaasavas menetluses, sh taastada Valga muinsuskaitseala kaitsekorra töörühma töö. Komitee hindab, et läbi aastate on ametiga olnud võimalik teha kaitsekordade koostamisel viljakat koostööd ning loodab, et koostöö on tulemuslik ka Valga linnatuumiku muinsuskaitseala puhul.