Author Archive

ICOMOS Eesti komitee avalik vastulause  Keskkonnaametile Linnamäe hüdroelektrijaama  paisu ning selle kultuurikeskkonnaga seotud mälestiste kaitseks

ICOMOS Eesti komitee tutvus Wooluvabrik OÜ-le veeloa andmisest keeldumise otsuse eelnõuga (Keskkonnaameti kiri nr DM-115314-5) 

ICOMOS Eesti jääb oma varasemates kirjades, sh 4.04.2022 saadetud ICOMOS Eesti komitee, Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Ehitusinseneride Liidu, Eesti Veeinseneride Liidu, MTÜ Eesti Veskivaramu, Eesti Veeühingu, Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Betooniühingu ühiskirjas (https://estonia.icomos.org/index.php/2022/04/) toodud seisukohtade juurde.

ICOMOS Eesti on seisukohal, et Linnamäe paisu,  hüdroelektrijaama ja nende läheduses olevate arheoloogiamälestiste kultuuriväärtused peavad säilima tervikuna neid toetavas kultuurikeskkonnas. Kavandatav vesiehitise funktsioneerimise piiramine ning  osaline rajatise  lammutamise kavatsus  mälestise kaitsevööndis ei ole aktsepteeritav  ning eirab igati riiklike kultuurimälestiste ja  kaitsevööndi  kaitse eesmärke. Vesiehitise funktsioneerimise piiramine ning kompleksi osaline või täielik lammutamine või olulisel määral ümber ehitamine tähendab mälestise ja vesiehitise tervikkompleksi olemuslikku hävitamist ning kultuuripärandi hävingut.

Veeloa andmisest keeldumine viib  järgmise sammuna paisutuse likvideerimiseni, mis  toob  kaasa keskkonnahäiringu ja olulise keskkonnamõju. Keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju kultuuripärandile (KeÜS §3). Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara (KeHJS § 22).

Linnamäe hüdroelektrijaama, selle paisu ja paisjärve säilitamise puhul on tegemist just sellise ülekaaluka avaliku huviga, kus saab rakendada Natura erandit. Oleme seisukohal, et Loodusdirektiivi tuleb kohaldada kooskõlas ja koostoimes selle teiste artiklitega. Loodusdirektiivi art 2 lg 3 kohaselt peavad rakendatavad meetmed arvestama majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi nõudeid ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi. Loodusdirektiivi preambulas on öeldud, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel tuleb arvesse võtta majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja piirkondlikke vajadus. 

Seega tuleb direktiivi rakendades arvestada kultuurimälestistega. Kultuuripärand on taastumatu ressurss ja kultuurimälestised on unikaalsed objektid. Linnamäe hüdroelektrijaama, paisu, arheoloogiamälestisi ja kultuurikeskkonda tervikuna ei ole võimalik asendada mõnes teises asukohas mõne muu ehitisega või kompleksiga.

Loodusdirektiivi Natura 2000 erandi tegemiseks vajalikku eriti ülekaalukat avalikku huvi väljendasid Muinsuskaitseamet ja toetasid  kõik 4.04.2022 allakirjutanud kultuuripärandi, arhitektuuri ja vesiehitistega tegelevad ekspertorganisatsioonid ja vabaühendused, lisaks kohalikud pärandikogukonnad, kes on esindatud läbi kohaliku omavalitsuse – Jõelähtme vallavolikogu ja vallavalitsuse – seisukohtade. Vabariigi Valitsuse korralduses on põhjalikult käsitletud Linnamäe paisu ja arheoloogiamälestiste väärtusi, vt nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel, vastu võetud 03.06.2022 nr 163. RT III, 07.06.2022, 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/307062022005. Veeloa eelnõus pole Keskkonnaamet eelpoolnimetatud asutuste ja organisatsioonide ega Vabariigi Valitsuse seisukohti  arvestanud ning on selle asemel hoopis ajaloolase Kalle Krooni (kes ei ole ehitus- ega arheoloogiapärandi ekspert) arvamuse põhjal andnud hinnangu kultuurimälestisele ja selle alusel sisustanud veeloast keeldumise otsuse eelnõud. 

Oleme seisukohal, et Natura 2000 erandi jaoks vajalikud kriteeriumid on täidetud: (1) kultuurimälestised ja nende kaitsevöönd  on hävimisohus ning nende säilimiseks puudub alternatiiv; (2) ülekaalukas avalik huvi kultuuripärandi säilimiseks on olemas – lisaks mitmele kultuuripärandi riiklikule institutsioonile ja ekspertorganisatsioonile toetab seda Vabariigi Valitsuse antud korraldus riikliku kultuurimälestisega seotud funktsionaalsuse säilitamiseks; (3) kultuuripärandi säilimisel säilivad ka olemasolevad looduskaitselised väärtused ning looduskaitselist taastamispotentsiaali saab realiseerida mujal. Seda on Eestis ka märkimisväärselt tehtud.

Natura 2000 võrgustiku elupaigatüüpide või liikide kaitseks asutatud loodusalade 15.06.2024 loodud nimekirjas on Jägala loodusalal (EE0010150) kaitstavat elupaigatüüpi Jõed ja ojad (3260) Eestis lisaks veel 92 kohas; nimetatud liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse on  saarmas (Lutra lutra)  – lisaks 50 kohas; paksukojaline jõekarp (Unio crassus) – lisaks 47 kohas, harilik võldas (Cottus gobio) – lisaks 49 kohas, jõesilm (Lampetra fluviatilis) – lisaks 41 kohas, lõhe (Salmo salar) – lisaks 12 kohas. Loodusala hõlmab Jägala jõe ala Jägala joast suudmeni Soome lahes. Keskkonnaameti loast keeldumise aluseks pole mitte Jägala loodusalal olemasolevate loodusväärtuste säilitamine, vaid võimalike väärtuste taastamispotentsiaal mõne kilomeetri ulatuses Jägala hüdroelektrijaamast kuni Jägala joani. Riigikohtu Halduskolleegium on OÜ Hellenurme Veski haldusasja nr 3-17-1739 otsuses öelnud, et Loodusdirektiiv ei saa kohustada Eesti riiki taastama täielikult olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi, ega anna riigile alust panna niisugune kohustus kaebajale.  Sama põhimõte kohaldub veel jõulisemalt Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisu puhul – riigil ei ole kohustust taastada paari kilomeetri pikkust võimalikku kudemisala riiklike kultuuriväärtuste ning ülekaaluka avaliku huvi arvelt.

Eelnõus esitatud väitega, et Keskkonnaametil on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast, ei saa nõustuda. Kultuuripärand on üldmõiste, mis hõlmab nii riiklikult kaitstavaid mälestisi kui ka pärandit laiemalt. Linnamäe hüdroelektrijaama pais ja arheoloogiamälestised on kaitstavad Muinsuskaitseseaduse alusel. Muinsuskaitseseaduse rakendusasutused on Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium.  Riiklike kultuurimälestiste ja nende kaitsevööndis tehtavad otsuste tegemisel on pädev haldusorgan Muinsuskaitseamet, kellele on põhikirjaga vastav ülesanne antud. KeHJS on seadus, millega peavad arvestama kõik sellega kokkupuutuvad asutused ja haldusorganid ja see seadus ei saa anda Keskkonnaametile pädevust otsustada mälestiste üle ega määrata Muinsuskaitseseaduse rakendusasutuseks Keskkonnaametit. Keskkonnaamet on Looduskaitseseaduse alusel kaitstava pärandi rakendusasutus, tema töövaldkonda kuulub Looduskaitseseaduse alusel kaitstava kultuuripärandi kaitse rahvusparkides, parkides ja puistutes. Linnamäe hüdroelektrijaama pais ei asu rahvuspargis. Riik ja kohaliku omavalitsuse üksused peaksid arvestama oma ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning tegema omavahel koostööd, et toetada kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist (MuKs § 3 lg 7). Kahjuks pole Keskkonnaamet seda teinud.

ICOMOS Eesti on  veendunud, et Linnamäe paisu, elektrijaama ning paisjärve ühiselt kujunenud ajaloolise kultuurmaastiku looduslikud ja kultuuriväärtused pole üksteist välistavad, vaid koostoimelised, toetavad ja täiendavad. Paisu ja/või paisjärve likvideerimine (ümberehitamine, lammutamine/hävitamine) seevastu põhjustaks keskkonnahäiringu ja korvamatut kahju olemasolevale kultuuripärandile ja kultuurmaastikule. Leiame, et Linnamäe paisu, paisjärve ja läheduses olevate arheoloogiamälestiste saatust ei saa ainuisikuliselt otsustada Keskkonnaamet, vaid seda saavad teha ühiselt oma valdkondades pädevad eksperdid ja  institutsioonid. 

Palume Keskkonnaametil ja Vabariigi Valitsusel arvestada Eesti Vabariigi põhiseadusliku mõtte ja eesmärgiga – hoida meie kultuuri – ning täita riigile võetud siseriiklikke ja rahvusvahelisi kohustusi kaitsta kultuuripärandit. Nende kohustuste hulka kuulub ka Linnamäe hüdroelektrijaama kompleksi säilitamine tema vesiehitise olemuse terviklikkuses, lisaks arheoloogiamälestised ja ajalooline kultuurmaastik tervikuna. Palume teha otsus Natura erandi rakendamiseks, et säiliks töötavana Linnamäe väärtuslik vesiehitis, mis anti käiku 1924. aastal, ning sealne väärtuslik kultuurikeskkond.

Soovime olla kaasatud Keskkonnaameti poolt kavandatavasse avalikku arutellu.

Säilitame Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja kultuurikeskkonna tulevastele põlvedele!

Linnamäe pais. Foto: Toomas Tuul

Avalik vastulause  Linnamäe paisu ja paisjärve kaitseks

Keskkonnaamet

Eesti Vabariigi Valitsus

Keskkonnaministeerium

Kultuuriministeerium                                                                                    

Pressiteade

Avalik vastulause  Linnamäe paisu ja paisjärve kaitseks

Meie, allakirjutanud, tunneme sügavat muret Jägala jõel asuva muinsuskaitsealuse Linnamäe paisu, paisjärve ja nende koosmõjus kujunenud ajaloolise mälu- ja kultuurmaastiku kadumise ohu pärast.

22. veebruaril 2022.a viis Keskkonnaamet tagantjärele läbi Linnamäe HEJ Natura hindamise ja erandi hindamise aruande avaliku arutelu, mille käigus tutvustati kaht Keskkonnaametis koostatud dokumenti, mille eesmärgiks oli hinnata seda, kas Linnamäe paisul asuva hüdrotehnilise kompleksi abil saaks ka edaspidi elektrit toota. Neist esimene välistab kindlakäeliselt Linnamäe hüdroelektrijaamas elektri tootmise ja teine põhjendab erandi tegemise võimatust ning ühtlasi kirjeldab Keskkonnaameti soovi lammutada ajalooline pais kas osaliselt või täielikult ning likvideerida täielikult paisjärv. Eelistatuks tegevuseks peab Keskkonnaamet seejuures kaitsealuse paisu täielikku lammutamist.

Keskkonnaameti teatel on „pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks /…/ Keskkonnaamet. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4).“ Muinsuskaitseseaduse kohaselt on kultuuripärandi kaitse korraldajateks Eestis Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium. Kuidas on võimalik, et Keskkonnaamet hindab pädevalt ja objektiivselt Linnamäe muinsuskaitsealuse paisu ning ka laiemalt Linnamäe kultuurmaastiku säilitamisega seotud küsimusi, kui on juba enne avalikku arutelu väljendanud veendumust, et kõige õigem oleks mälestiseks olev ajalooline pais lammutada.

Keskkonnaamet põhjendab oma kavatsust Euroopa Liidu Loodusdirektiiviga, leides, et direktiiv ja selle alusel moodustatud Natura 2000 kaitseala staatus eeldab paisu või paisjärve likvideerimist. Tegemist on järjekordse näitega ülemäärasest Euroopa seadusakti tõlgendamisest. Mainitud direktiiv sedavõrd radikaalseid abinõusid ette ei näe, sest „direktiivi peamine eesmärk on edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja piirkondlikke nõudeid, aitab käesolev direktiiv kaasa säästva arengu üldise eesmärgi saavutamisele; niisuguse loodusliku mitmekesisuse säilitamine võib teatavatel juhtudel eeldada inimtegevuse jätkamist või isegi soodustamist“.[1] Möödunud aastane Riigikohtu lahend ajaloolise Hellenurme vesiveski paisu kohta tõdeb, et „Loodusdirektiiv ei saa seega kohustada Eesti riiki taastama täielikult olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi, ega anna riigile alust panna niisugune kohustus kaebajale.“2

Linnamäe paisul oli tegemist analoogse olukorraga nagu Hellenurmeski: kui 2004. aastal moodustati Natura Jägala jõe hoiuala oli paisjärv olemas ning paisutamiseks ja elektri tootmiseks oli 2002. aastal antud vee erikasutusluba. Pärast seda veekasutuse ja ehituslikke muutusi Linnamäe paisul ei ole tehtud.

Natura erandi hindamise raames väidab Keskkonnaamet, et avalik ülekaalukas huvi paisu  säilitamiseks puudub, ehkki Muinsuskaitseamet, kui avaliku huvi esindaja mälestiste puhul, on oma vastuskirjas avalikku huvi tõestanud ning lammutamise välistanud.  Samuti saatsid vesiehitise kompleksi terviklikuks säilitamiseks pöördumised Eesti kultuuripärandi ja arhitektuuriga tegelevad ekspertorganisatsioonid ja vabaühendused: ICOMOS Eesti komitee, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit, Eesti Veeinseneride Liit, MTÜ Eesti Veskivaramu, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Betooniühing, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Veeühing – kõik, kes ka sellele kirjale on alla kirjutanud.

Keskkonnaameti tellitud ja Mart Hiobi (Artes Terrae OÜ) koostatud ekspertiis pole kultuuripärandi mõjude hindamisel erapooletu, sest Keskkonnaameti poolt püstitatud ülesanne oli hinnata 3 alternatiivset lammutusvarianti, mitte Linnamäe HEJ kultuuriobjekti kui iseseisva kompleksi säilitamise alternatiive. Objektiivse mõjude hindamise puhul peaks üks variant olema ka hinnang olemasoleva olukorra säili(ta)misele. Ekspertiisi ei olnud ka avalikustamisel olevate dokumentide hulgas. Leiame, et Keskkonnaamet Natura erandi hindamise eest vastutava organisatsioonina pole olnud erapooletu kaasaja ning pole arvestanud ülekaalukaid avalikke huve kultuuripärandi kaitsel. 

Leiame, et Linnamäe HEJ, selle paisu ja paisjärve säilitamise puhul on tegemist just sellise ülekaaluka avaliku huviga, missugusel juhul Natura erand rakendub. Selleks oleks pelgalt piisanud riiklikke ülekaalukaid huve esindava Muinsuskaitseameti seisukohast. Kuid ülekaalukat avalikku huvi väljendavad ja toetavad kõik allakirjutanud kultuuripärandi, arhitektuuri ja vesiehitistega tegelevad ekspertorganisatsioonid ja vabaühendused, lisaks kohalikud pärandikogukonnad, läbi kohaliku omavalitsuse – Jõelähtme vallavolikogu ja vallavalitsuse – seisukohtade.

Riigikohus on leidnud, et ülekaalukas avalik huvi seisneb riigi institutsioonide ja kodanikuühenduste soovis kaitsta väljakujunenud keskkonda ja kogukondlikke väärtusi.3

Ülekaalukas avalik huvi on riigi üldine huvi, mis planeerimisseaduse seletuskirja kohaselt võib olla näiteks seotud riigikaitse, julgeoleku, energia tootmise, looduskaitse või muinsuskaitsega. Tegu on kõrgemate üldiste väärtustega, mida peab kogu riigi territooriumil võrdselt kaitsma. 

Vesiehitise funktsioneerimise piiramine ning kompleksi osaline või täielik lammutamine või olulisel määral ümber ehitamine tähendab mälestise ja vesiehitise tervikkompleksi olemuslikku hävitamist ning kultuuripärandi hävingut.

Oleme veendunud, et Linnamäe paisu ning paisjärve ühiselt kujunenud ajaloolise kultuurmaastiku looduslikud ja kultuuriväärtused pole üksteist välistavad,  vaid koostoimelised, toetavad ja täiendavad. Paisu ja/või paisjärve likvideerimine (selle ümber ehitamine  on selle lammutamine/hävitamine) seevastu põhjustaks korvamatut kahju olemasolevale kultuuripärandile ja kultuurmaastikule. Leiame, et Linnamäe paisu ja paisjärve kui kultuuripärandi saatust ei saa ainuisikuliselt otsustada Keskkonnaamet, vaid seda saavad teha ühiselt oma valdkondades pädevad institutsioonid. 

Palume Keskkonnaametil ja Vabariigi Valitsusel arvestada meie riigi eesmärgiga – hoida meie kultuuri – ning täita riigile võetud siseriiklikke ja rahvusvahelisi kohustusi kaitsta kultuuripärandit. Nende kohustuste hulka kuulub kahtlemata Linnamäe HEJ kompleksi säilitamine tema vesiehitise olemuse terviklikkuses, lisaks muinsuskaitsealused  arheoloogiamälestised ja ajalooline kultuurmaastik tervikuna. Palume asjaomastel instantsidel teha otsus erandi rakendamiseks, et säiliks töötavana Linnamäe väärtuslik vesiehitis, mis anti käiku 1924. aastal. 

Säilitame Linnamäe HEJ ja paisu tulevastele põlvedele!

Lugupidamisega

ICOMOS Eesti komitee  (digiallkiri)

Eesti Arhitektide Liit (digiallkiri)

Eesti Ehitusinseneride Liit (digiallkiri)

Eesti Veeinseneride Liit (digiallkiri)

MTÜ Eesti Veskivaramu (digiallkiri)

Eesti Veeühing (digiallkiri)

Eesti Muinsuskaitse Selts (digiallkiri)

Eesti Arhitektuurimuuseum (digiallkiri)

Eesti Betooniühing (digiallkiri)

Linnamäe pais. Foto: Toomas Tuul


[1] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A31992L0043 2 vt Riigikohtu lahend 3-17-1739 3 vt Riigikohtu lahend 3-18-982.