Rahvusvahelise muinsuskaitse eksperte ühendava organisatsiooni ICOMOSi Eesti Komitee arutas 12. septembril Tartu Sanatooriumi pargi arendusega seotud küsimusi ja esitas arvamuse Tartu Linnavalitsusele, Keskkonnaametile ja Muinuskaitseametile.
Sanatooriumi pargi alale on Tartu Linnavolikogu 07.04.2005 otsusega kehtestatud detailplaneering, millega on eramute ja haiglate vahel paiknevasse parki kavandatud 16 väikeelamut.
Planeerimise eesmärk on kaaluda erinevaid huvisid – omandiõigusest lähtuvaid huvisid, ennekõike aga avalikke huvisid, mis hõlmavad nii kultuuri kui ka looduspärandi säilimist, keskkonnakaitset, avaliku ruumi ja kogukonna huvide kaitset.
Nii erialaringkondades kui ka ajakirjanduses on olnud korduvalt kriitikat, et omavalitsused lubavad ellu viia moraalselt vananenud planeeringuid, kus kõik need huvid on jäetud kaalumata või on linnaehituslik olukord nii palju muutunud, et neid tuleb uuesti kaaluda. Tartu Sanatooriumi pargi planeering on selge näide moraalselt vananenud planeeringust ja on lubamatu seda praegusel kujul ellu viia.
Tänaseks on pargi naabrusesse rajatud mitmed õppehooned ja ehitatud elumaju, mis on olulisel määral muutunud planeeringuala kontaktvööndi linnaehituslikku olukorda ja vajadusi. Pargist on kujunenud mitut linnaosa ühendav roheala, mis on aktiivses kasutuses – seal tegeletakse tervisespordiga, jalutatakse lemmikloomadega, talvel on pargis suusarajad. Eriti ilmekalt tuli pargi olulisus välja Covidi aegsel isolatsiooniperioodil, mil pargis vaba aja veetmine oli ainuke võimalus füüsilise ja vaimse tervise turgutamiseks.
ICOMOS Eesti juhib otsustajate tähelepanu sellele, et pargi rajajad on nii Eesti kui ka Soome kultuuriajaloos olulised isikud – Eesti-Soome kirjanik Aino Kallas ja diplomaat ning riigitegelane Oskar Kallas ja põllumajandusteadlane Aleksander Eisenschmidt. Piirkond koos pargiga omab väärtust nii ajaloolise kui ka tänase linnaehitusliku keskkonnana. Tegemist on omaaegsete villade juurde rajatud aed-parkidega, mida võib pidada pargikujunduse vähesäilinud näiteks.
Peame äärmiselt oluliseks Aino ja Oskar Kallase kodumaja ja seda ümbritseva pargiala korrastamist ja väärtustamist Eesti kultuuriloos olulise paigana ja avatud linnaruumina.
Rahvusvahelise muinsuskaitse eksperte ühendava organisatsiooni ICOMOSi Eesti Komitee arutas 12. septembril Tartu toomkiriku varemetesse Toomemäel restoraniäri planeerimisega seotud küsimusi ja otsustas teha käesoleva avaliku pöördumise Tartu Ülikooli Senatile, Tartu Linnavalitsusele ja Muinsuskaitseametile.
Toomemäel kõrgub üks Eesti vanimaid ja haruldasemaid keskaegseid kultuurimälestisi. 13. – 15. sajandil ehitatud Tartu toomkirik oli monumentaalseim sakraalehitis kogu Vana-Liivimaal, st Eesti ja Läti alal. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses toimunud põhjalikud uurimis-, konserveerimis- ja restaureerimistööd on teeninud eesmärki anda kiriku ehituskehandist ja arhitektuurist võimalikult algupärane pilt. Toomkirik on sisuliselt ka kalmistu, selle põrandaalune täideti keskajal tihedalt hauakastide ja üksikmatustega. Toomkiriku varemetel ja ümbritseval kalmistul on väga kõrge kultuuripärandi ja avaliku ruumi iseväärtus, mille võimalikult puutumatuna hoidmine tulevastele põlvedele peab olema selle mälestisekompleksi käsitlemise prioriteet.
Muinsuskaitseseaduses sätestatud põhimõtete (§ 3) esimestes alapunktides on rõhutatud, et ajaloolises keskkonnas muudatuste tegemisel tuleb lähtuda kultuuri- ja elukeskkonna kvaliteedi hoidmise põhimõttest ning et lisatav uus peab toetama ja aitama esile tuua varem loodud väärtusi. Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni (art 12) kohaselt ei tohi mis tahes struktuurne arendamine avaldada negatiivset mõju kaitstavatele varadele ning nende ümbruse arhitektuurilisele ja ajaloolisele iseloomule. ICOMOS Eesti komitee on seisukohal, et kavandatav uusehitis ei vasta eelnimetatud põhimõtetele ja on nendega ilmselges vastuolus.
Toomkiriku varemetesse klaasist paviljonina kavandatud restoran rohkem kui sajale inimesele koos klaasist seintega teenindussaali, läbipaistmatute seintega abiruumide (sh tualetid) ja köögiga rikub mälestist tema terviklikkuses ja autentsuses, suleb varemete avatuse, läbipaistvuse ning avaliku ruumi, lõhub vaateid varemetele ning risustab tervikpilti väärikast mälestisest. Restoran ei väärinda, vaid kasutab ära ja lõhub toomkiriku varemete kultuuriväärtust. Restorani rajamine toomkiriku varemetesse suleb avaliku ruumi ning ei võimalda jätkata seal avalikke tegevusi ja sündmusi, mis ei rikkunud kultuurimälestise kehandit ja arvestasid mälestise väärikusega. Matustele restorani rajamine on meie kultuuriruumis kohatu.
Toomkiriku varemetel Toomemäe pargis on väga kõrge kultuuripärandi iseväärtus ja sümbolväärtus. Sedavõrd jõuline era- ja ärihuvist kantud kultuurimälestise ärakasutamine ja avaliku ruumi sulgemine Toomemäel on lubamatu. Toomkiriku varemed ja kalmistu tuleb säilitada terviklikult ja autentselt avaliku kultuuriruumi ja keskkonna osana praegustele ja tulevastele põlvedele.
