Keskkonnamõju hindamise seadusemuudatused panevad kultuuripärandi halba olukorda
ICOMOS Eesti seisukohtadel põhinev arvamusartikkel “Kas kliimaministeeriumile on nüüd koormuse vähendamine meie kultuuripärandist tähtsam?” ilmus Postimehes 18.03.2026. Viide EKSPERDID ⟩ Kas kliimaministeeriumile on nüüd koormuse vähendamine meie kultuuripärandist tähtsam?
Autorid:
ICOMOS Eesti president, ICOMOS Kliima ning Pärandi töögrupi juht Ave Paulus,
ICOMOS asepresident Riin Alatalu*
Kliimaministeerium on algatanud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise sooviga muuta keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus tõhusamaks ja vähendada bürokraatiat. Seadust rakendatakse, kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt tuua kaasa olulise keskkonnamõju ning hindamise eesmärk on teha ettepanekuid, kuidas vältida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut, kirjutavad Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu (ICOMOS) eksperdid Ave Paulus ja Riin Alatalu.
Bürokraatia vähendamine on mõistetav ja tervitatav, ent eelnõusse süvenemisel selgub, et muuta tahetakse ka keskkonnamõju hindamise sisulist eesmärki ning seatakse ohtu kultuuripärandi säilimine. On muret tekitav, et eelnõu ei jõudnud õigel ajal ei kultuuriministeeriumi ega muinsuskaitseameti lauale, kuigi muudatused puudutavad otseselt nende pädevusvaldkonda. Hea haldus- ja õigusloome tava järgi tuleb oluliste seadusemuudatuste ettevalmistamisel kaasata varakult kõik asjaomased asutused ja eksperdid. Kultuuripärandit puudutavate küsimuste käsitlemine ilma pädevate institutsioonideta ei ole hea näide.
Eelnõu kisub kiiva juba seetõttu, et see kitsendab keskkonna mõistet – kui seni hinnatakse planeeritava tegevuse otsest või kaudset mõju looduskeskkonnale, inimese elukeskkonnale ja kultuuripärandile, siis nüüd piiratakse see ainult otsese mõju hindamisega looduskeskkonnale. Tsiteerime: «Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis järelikult ei saa keskkonnamuutuse kaudu kaasneda ka olulist mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Seega sellises olukorras ei ole KMH/KSH raames vaja hinnata mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.»
Pakutud muudatus on vastuolus Euroopa keskkonnamõjude hindamise põhimõttega, et kultuuripärand on keskkonna lahutamatu osa ja nii otsest kui kaudset mõju sellele peab arvestama. Samuti on see vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, mis seab Eesti riigi eesmärgiks kultuuri säilitamise. Ka Euroopa Maastikukonventsioon ning Faro konventsioon rõhutavad kultuurmaastike ja kultuurikeskkonna olulisust keskkonna osana.
Keskkonnamõju hindamise eesmärk ei ole kunagi olnud pelgalt formaalne menetlus. KMH mõte on selgitada juba võimalikult varajases etapis välja, millised otsesed või kaudsed mõjud võib kavandatav tegevus kaasa tuua. Just varajane ja põhjalik hindamine aitab vältida hilisemaid vaidlusi, ootamatuid takistusi ning pöördumatut kahju. Eelnõuga vähendatakse ka kohustusliku hindamise juhtumeid ja piirdutakse paljudel juhtudel vaid keskkonnamõju eelhinnanguga. Praktikas tugineb eelhinnang peamiselt olemasolevatele andmetele ning selle raames tavaliselt täiendavaid uuringuid ei tehta. Kultuuripärand aga vajab eksperdi pilku, kogu info ei ole otsustajatele kättesaadav.
Metsanurga Kone metsavendade mälestuskivi avamine 1990. aastal. 9. juulil 1945. aastal toimunud haarangus hukkusid 7 Eesti vabaduse eest seisnud metsavenda. Punkrite asupaigad, lahingupaik ning taastatud mälestuskivi jäävad Haljala vallas kavandatava tuulepargi planeeringualasse. Kultuurimälu ja omariikluse säilitamise seisukohalt on sellised mälupaigad meie maastikus väga olulised ning keskkonnamõju hindamisel peab sellist otsest mõju pärandile arvestama. Link Eesti monumentide e-kataloog – Metsanurga metsavennad
Kehtiv seadusruum näeb ette keskkonnamõjude hindamise otsese või kaudse mõju puhul arheoloogia, kultuurmaastike, sh looduslike pühapaikade puhul vastavalt muinsuskaitseseadusele, väärtuslikel külamaastikel rahvusparkides vastavalt looduskaitseseadusele, miljööväärtuslikel aladel vastavalt planeerimisseadusele.
Arheoloogiapärand ja veealune kultuuripärand ei ole alati teada, sest see eeldab eelnevaid uuringuid. Näiteks võivad ehitus- ja süvendustööd kahjustada kultuurkihte või ajaloolisi vrakke otsese füüsilise sekkumise kaudu. Selline kahjustus on enamasti pöördumatu. Kui arheoloogiline kultuurkiht, ajalooline maastik või laevavrakk hävib, ei ole seda võimalik taastada.
Eriti muret tekitavad on ettepanekud, mille järgi ei oleks mitmed merepõhja sekkumisega seotud tegevused – näiteks süvendamine või merre kaadamine – enam automaatselt olulise keskkonnamõjuga tegevused. Läänemeri on üks maailma erilisemaid veealuse kultuuripärandi piirkondi, kus paikneb tuhandeid vrakke ja muid arheoloogilisi objekte. Ainuüksi Eesti vetes on teada üle tuhande vraki ning tegelik arv võib olla märksa suurem. Nende kahjustamine oleks pöördumatu kaotus nii teadusele kui ka kultuuripärandile.
Samuti tundub kriitiline ettepanek, mille järgi ei oleks ulatusliku metsamaa raadamise puhul enam kohustuslik keskkonnamõju hindamine. Ligikaudu veerand arheoloogiamälestiste pindalast asub metsamaal ning palju on veel avastamata. Ulatuslik raadamine võib kahjustada looduslikke pühapaiku ning muuta ajalooliste maastike terviklikkust.
Ka ehituspärandi puhul ei piirdu mõju sageli üksnes üksiku hoonega. Uusarendused, ulatuslikud maastikumuudatused või infrastruktuuride, sh tuulikute rajamine, võivad muuta ajalooliste hoonete ja nende komplekside terviklikkust, mõjutada nende vaadeldavust või häirida ajalooliselt kujunenud ruumilist struktuuri. Sellised muutused võivad vähendada ehituspärandi kultuurilist, aga ka majanduslikku väärtust ka siis, kui hoone ise füüsiliselt säilib.
Holdre mõisast ca 1,5 km kaugusel kõrgub tulevikus tõenäoliselt tuulepark, mis muudab oluliselt riikliku kaitse all oleva mõisakompleksi vaateid ning selle lähiümbruse maastikulist konteksti, mis pakub hetkel mõisale toetavat maastikku. On oluline, et sellistes olukordades saaksid keskkonnamõjud põhjalikult hinnatud, et leevendada muudatuste mõju kultuuripärandile ja tagada meie ajaloolise keskkonna väärtuste säilimine. Holdre mõis – Vikipeedia
Rõhutame, et Eesti ei ole lihtsalt tühi arendusruum, kus võib piiranguteta tegutseda. Meie pärandirikkad kultuurmaastikud, ehituspärand, mälupaigad ja ajalooline keskkond on väärtus, mida ei saa ohverdada üksnes selleks, et arendajatel oleks mugavam ja kiirem tegutseda.
On täiesti arusaadav, et riik soovib vähendada liigset halduskoormust. Kuid bürokraatia vähendamine ei saa tähendada ennetavate kaitsemehhanismide nõrgestamist. Hästi toimiv keskkonnamõju hindamine ei ole arengu takistus, vaid vahend targemate otsuste tegemiseks. Kui võimalikud mõjud selgitatakse välja kavandamise varajases etapis, on võimalik tegevusi kohandada ning vältida hilisemaid konflikte, täiendavaid uuringuid ja menetluste venimist.
Seetõttu on oluline, et seadusemuudatusi edasi menetledes ei seataks kiirust ega formaalset lihtsust sisulise keskkonna- ja kultuuripärandi kaitsest ettepoole. Eesti kultuurikeskkond, kultuuripärand, ehituspärand ja kultuurmaastikud vajavad ennetavat kaitset.
- Artikli autorid on ICOMOSi ehk Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu (International
Council on Monuments and Sites) eksperdid. ICOMOS on maailma muinsuskaitse asjatundjaid
ühendav ning UNESCO maailmapärandikomiteed ametlikult nõustav organisatsioon.
Trackback from your site.