28-29 October 2024, Tallinn, Estonia, zoom and FB livestream. Conference language is in English, with simultaneous translation into Estonian.
NB! All the times are in Tallinn/Helsinki time zone, (GMT +3). Conference starts on Monday at 10 AM, which means 9 AM CET, for example
Organisers: ICOMOS Estonia in cooperation with ICOMOS European National committees, Ministry of Culture and Ministry of Climate, National Heritage Board, Tallinn University of Technology, Estonian Academy of Arts, Estonian Museum of Architecture and Estonian Open Air Museum
Conference is part of the LIFE heritageHOME project co-funded by the European Union. More about the aims of the project https://www.kul.ee/en/heritagehome
Aims of the conference: 1) to highlight current trends and strategies for cultural heritage in green transition in Europe and in Esronia ; 2) to exchange experiences from ongoing research and development programmes on energy renovation and heritage; 3) to share challenges and success stories of improving energy efficiency via concrete examples of historic homes.
ICOMOS Eesti tunnustab põhjaliku ja tasakaalustatud töö eest Estonia ooperiteatri juurdeehituse mõjude hindamisel kultuuripärandile ning nõustub dokumendis esitatud hinnangute ja järeldustega.
Siiski toob ICOMOS Eesti välja mõned täiendamist vajavad aspektid. Need puudutavad bastionivööndit kui tervikut, mida kavandatav tegevus oluliselt mõjutab.
Punkt 4.1 Mõjude tuvastamine
Palume muuta sõnastust järgnevalt:
“Kuna kavandatav tegevus puudutab konkreetset kohta Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal, on tegevuse mõju kõige olulisem antud piirkonnas. Kogu vanalinna aspektist mõjutab see oluliselt nii bastionaalvööndit, asustusmustrit kui ka vanalinnale iseloomulikke üksikelemente. Kavandatud tegevusega muutub bastionivööndi ruumistruktuur, hävivad linnakindlustused, muutub ehitusjoon ja vaatelisus, hävib osaliselt arhitektuurimälestis.
Mõjud võivad olla visuaalsed, funktsionaalsed, materiaalsed või sotsiaal majanduslikud, samuti võib maailmapärandi paigale avalduda kumulatiivne mõju. Mõjude tuvastamisele järgneb nende ulatuse hindamine vastavalt UNESCO juhises välja toodud skaalale.”
Punkt 4.1.3 Otsene füüsiline mõju
Palume muuta sõnastust järgnevalt:
“- väärtusliku arhitektuuripärandi tippu kuuluva hoone autentsuse ja terviklikkuse osaline hävimine, mis vaesestab Tallinna vanalinna arhitektuurlist mitmekesisust;
linnakindlustuste maa-aluste osade osaline hävimine (olemasolev poolbastion);
bastionivööndi terviklikkuse kadumine;
bastionivööndi ruumistruktuuri muutumine;
väärtusliku haljasala hävimine;
ühe ajaloolise mälupaiga hävimine (Uue Turu plats).”
Pärandi mõjuhinnangus tuleks pöörata tähelepanu ka teistele bastionivööndisse ehitatud hoonetele ja rajatistele võrdluses kavandatava Estonia ooperiteatri juurdeehitusega.
Et seda oleks hõlpsam teha, lisame arheoloogide Ragnar Nurga, Ulla Kadaka, Erki Russowi ja Villu Kadaka koostatud ülevaate:
Selleks, et Estonia võimalik juurdeehitus oleks võrreldav teiste muinsuskaitseala kehtimise ajal bastionaalvööndisse kerkinud hoonete/rajatiste kontekstis, on otstarbekas mõju hinnangus need välja tuua.
Ülevaatliku pildi uusehitistest annab muinsuskaitseala seinakaart: https://www.tallinn.ee/et/media/308115. Seal on helesinise värviga välja toodud nõukogude-aegsed uusehitised ja tumesinisega uuemad. Toome välja varem bastionaalvööndisse ehitatuga mõned olulised erinevused võrreldes Estoniale soovitava juurdeehitusega:
Suuremad uusehitused, uued ja nõukogude-aegsed, on rajatud väljakujunenud hoonestuskvartalites (Wismari // Estonia pst // Aia tn), mis on uusehitistele võimalikuna määratletud ka uues vanalinna kaitsekorras. Enamasti on olnud samal kohal teise ilmasõja eelne või mõnikord ka hilisem hoone/hooneosa, nii et linnaruumi muutus pole olnud niivõrd radikaalne kui see oleks Estonia juurdeehituse puhul. Nt Kaarli pst 8 kohal oli ka varasem üsna suur nõukogude mereväe staabihoone ja Vabamu kohal sama sõjaväelinnaku pääsla; Kalevi ujula laienduse kohal oli varem vist mingi katlamaja maht, Taani saatkonna hoone kohal oli enne suur puumaja, WW passaži kohal endine ujula jne. Peaaegu ainus erand on Inglise Kolledži spordihoone (siiski ka põhiosas üsna olemasolevate hoonete vahele sobituv) ja nüüd Reaalkooli juurdeehitus. Kuid ikkagi need kõik on olemasolevates hoonestuskvartalites.
Seni rajatud uushoonestusega ei ole kaasnenud avaliku linnaruumi hõivamist ja vähendamist. Uue turu plats – see oli ikkagi turuplats (sh ajaloos väga valusa sündmusega seotud). Nii Estonia kui ka Draamateatri hooned arvestasid sealpool avaliku ruumiga – sinna pole kunagi kavandatud hoonestust (v.a varasemad nõukaaegsed Estonia juurdeehituse teostamata variandid). Haljasala, avalik (vabaõhu)ruum iseenesest markeerib muldkindlustuste ala. Ja Tammsaare park – see on hoopis hea näide, kuidas haljasalade ringi laiendamist ja võimalikult tervikuks sidumist, mida oli süstemaatiliselt alustatud Eesti Vabariigi ajal, jätkati ka pärast teist maailmasõda. Sama põhimõte – haljasalasid laiendada/mitte vähendada – on välja toodud uue kaitsekorra mustandis.
Seniste uute rajatistega ei ole kaasnenud mõju linnakindlustustest säilinud elementidele või pole võrreldav sellega, mida eeldaks Estonia juurdeehitus ooperi plaanide järgi (vt täpsemalt allpool).
Vabaduse väljaku parkla ja samba rajamisel pandi arheoloogid (Tallinna arheoloogia eksperdinõukogu) fakti ette, seal ei olnud enam midagi võimalik tagasi keerata. Hea et niigi läits, kui arvestada, millal projekteerijad müüride olemasolust (säilivusest) teada said, siis suudeti ümber projekteerimisega säilitada neist vähemalt 90%.
Muldkindlustused ei ole ainuüksi arheoloogiapärand (algse kasutuse minetanud inimtegevuse jälg), vaid täiel määral kasutusel olev ehituspärand – oma olemasoluga on bastionaalvöönd mõjutanud 19.-20. sajandil, st pärast kaitserajatise rolli lõppemist, linna planeerimist, nende alade ümber mõtestamist ja kasutusele võttu (avaliku ruumina, haljasvööndina linna ümber jne).
Pärast teist ilmasõda tehtud teatrimaja juurdeehitus, nagu kogu teatrihoone, paikneb muidugi muldkindlustuste alal, kuid piirdub eeskindlustuste ja vallikraavi osaga ega ulatu põhiehitise ehk poolbastioni peale – see ulatub täpselt Estonia praeguse Pärnu mnt poolse välisseinani.
Kindlustustega seotud müüride säilivust saab alati täiendavate uuringutega täpsustada, kuid poolbastioni eskarpmüüri osas ei jäta juba senised uuringud vähimatki kahtlust, et see on väga hästi säilinud (vt dokumendile lisatud RN plaan kõrgusmärkidega). Müüre on dokumenteeritud juba 1980. aastate trassitöödel vahetult Estonia hoone kõrval, vt K. Lange aruande joonised leht 13 ja 15:
Veelgi ulatuslikumalt tulid müürid välja äsjasel Tammsaare pargi rekonstrueerimisel, kuigi kaevetööde sügavus oli väike. Müür jääb maapinnast u 1 m sügavusele, vt aruande joonis leht 6, pealtvaade 3: https://register.muinas.ee/ftp/Arheoloogiliste%20uuringute%20aruanded/L-18016_A-jlg&A-pk_20172018_HeinlooE_mka-2589_Tln-TammsaarePark.pdf.
Oluline on märkida, et kogu poolbastioni ehk kindlustuste selle lõigu põhiehitise eskarpmüür on maa sees säilinud ja paikneb praegu hoonestamata alal – terviklikult. Põhimõtteliselt ei saa välistada kunagi tulevikus selle markeerimist linnaruumis.
Kontreskarpmüüri kohta konkreetselt selle poolbastioni ees andmed säilivuse kohta puuduvad. Osaliselt jääb see müür Estonia alla, kuid väljaspool Estonia hoonet pole küll mingit põhjust, miks see müür ei võiks olla säilinud. Uueturu platsi kaevetööd ei ulatunud selle müürini ilmselt põhjusel, et see paikneb mõnevõrra sügavamal. Samas on kontreskarpmüüri varasemalt dokumenteeritud mõlemal pool, nii Reaalkooli krundil G. Otsa tn ääres kui ka Pärnu maanteel Viru hotelli poolse jalakäijate ülekäiguraja kohal. (Lisaks, nagu näha RN plaanilt, võib olla säilinud ka varasema vallikraavi müüri osa).
Kommenteerime arheoloogia vaatenurgast ka teisi ehitisi:
Reaalkooli juurdeehitus ulatub ühe nurgaga vähesel määral vallikraavi tugimüüri ehk kontreskarpmüüri peale. Müür suures osas säilitatakse ja eksponeeritakse hoones. Läbilõiked tehakse ristumisel hoone välisseintega. Eskarpmüüri ehitus üldse ei puuduta. Nii et see pole mingil määral võrreldav mõju.
Vabaduse väljaku maa-alust parklat võiks tuua – arvestades toonaseid asjaolusid – pigem heaks näiteks, kui palju õnnestus linnakindlustuste osi säilitada ja eksponeerida. Kindlasti oleksid võinud autode läbipääsuks tehtud lammutused olla väiksemad. Erinevus ooperiga on asjaolu, et maa-aluses parklas jäid müürid vaadeldavaks ühes suures ruumis + autode parkimiskohti oli võimalik ümber paigutada vastavalt müüride konfiguratsioonile. Ooper, seevastu, vajab, eriti lava(de?) all, teatud suurusega ja korrapärase kujuga ruume, kuhu müüre jääda ei saa, ja isegi kui mingis osas saaks, siis oleksid need müürid arusaamatult tükeldatud eri ruumide vahel. Vähese positiivsena saame välja tuua, et ooperi viimases versioonis (vt dokumendi lisa) on võrreldes riigikogus olnud variandist mõneti rohkem mõeldud müüride eksponeerimisele. Siiski jääks avalikus ruumis külastajale vaadeldavaks vaid paar arusaamatut fragmenti mingi ruumi eri nurkades.
Inglise Kolledži spordihoone ehitusel osa eskarpmüürist lammutati, kuna ei olnud osatud selle olemasolu projekteerimisel ette näha, aga osa müürist ka säilitati hoonest väljaspool ja eksponeeriti keldrikorruselt vaateakna kaudu.
WW passaaži ehitusel eskarpmüür suuremas osas säilitati, see on osalt hoone seinaks.
Aia tn uue maja all (WW passaažist üle ristmiku) tenaili müür säilitati hoone all. Kontreskarpmüüri kohta andmeid ei ole.
Ülejäänud uusehitiste puhul muldkindlustusvööndis ei tea, et nendega oleks kaasnenud olulist mõju säilinud kindlustuselementidele.
Eksperdid analüüsisid Tallinnas pärandkodude rolli rohepöördes
Eile lõppes Tallinnas ICOMOS Eesti korraldatud rahvusvaheline konverents, mis tõi kokku eksperdid Põhja- ja Baltimaadest ning mitmelt poolt Euroopast, et arutleda ajalooliste hoonete renoveerimise ja energiatõhususe üle rohepöörde kontekstis.
„Kultuuriväärtuslike hoonete energiatõhususe parandamine tähendab rohkemat kui lihtsalt tehnoloogilisi lahendusi – see on arusaamine ajaloolisest väärtusest ja sellega sobivatest innovaatilistest meetoditest, tasakaalu leidmine vana ja uue vahel. Kui suudame maju targalt ja väärikalt kasutuses hoida, saavad ka järeltulevad põlved sellest ajaloost osa,“ ütles ICOMOS Eesti president Ave Paulus.
Konverentsil oli esinejaid Saksamaalt, Suurbritanniast, Rootsist, Norrast, Soomest, Lätist, Tšehhist ja Eestist. Esimesel päeval, 28. oktoobril, keskenduti Eesti Arhitektuurimuuseumis Euroopa ehituspärandi strateegiatele rohepöördes, tuues näiteid Põhja- ja Baltimaadest. Esinejate seas oli nii rahvusvahelise kui ka kohaliku tasandi poliitikakujundajaid, teadlasi, arhitekte, insenere ja pärandikaitsjaid. Teiste hulgas kõneles näiteks Euroopa Liidu avatud koordinatsiooni meetodi ekspertgrupi esimees Johanna Leissner kultuuripärandist kliimamuutuste kontekstis, Tallinna peaarhitekt Andro Mänd rohepöördest Tallinnas, Läti Arhitektide Liidu president Arturs Lapins jätkusuutlikust restaureerimisest ning ICOMOS Soome esindajad Marko Huttunen ja Juulia Mikkola loomuliku ventilatsiooni lahendustest hoonete taastamisel.
Konverents jätkus praktiliste aruteludega teisel päeval, mil keskenduti ajaloolistele hoonetele sobivate renoveerimislahenduste leidmisele. Räägiti koduomanike hoiakute kujundamisest kultuuriväärtuslike majade energiatõhustamisel, ajalooliste hoonete määratlusest eri riikides, toetusprogrammide mõjust ning Eesti perspektiivist nende pärandhoonete puhul, mis muinsuskaitse all ei ole. Toodi esile ka negatiivseid näiteid, kus hoonete lausaline rekonstrueerimine on tekitanud keskkonnakahju, samuti otsest kahju inimeste tervisele. Rõhutati, et hoonete tõhustamise kõrval on oluline pöörata tähelepanu mõistlikule energiakasutusele ehk otsida võimalusi lihtsate vahendite või harjumuste muutmisega energiakulu vähendada – leida tuleb säästvaid lahendusi, et vähendada lammutamist ja äraviskamist ning soodustada parendamist ja uuskasutust.
Konverents toimus teadusarendusprojektide LIFE heritageHOME ja BuildEST raames. LIFE heritageHOME projekti ehk „Muinsuskodu renoveerimise teejuhi“ fookuses on muinsuskaitsealuste eluhoonete energiatõhususe parandamine viisil, mis säilitab hoonete kultuuriväärtused. Lähemalt saab lugeda Kultuuriministeeriumi veebilehel.
Sündmust korraldas ICOMOS Eesti koostöös ICOMOSe töögruppide, Kultuuriministeeriumi, Kliimaministeeriumi, Muinsuskaitseameti, TalTechi, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektuurimuuseumi ning Eesti Vabaõhumuuseumiga.
Konverentsi videosalvestust saab järele vaadata ICOMOS Eesti veebilehel. Pressiteatele on lisatud sündmuse foto autoriks Toomas Tuul. Fotogalerii asub ICOMOS Eesti komitee Facebooki lehel
28. ja 29. oktoobril korraldab ICOMOS Eesti teadusarendusprojektide LIFE heritageHOME ja BuildEST raames rahvusvahelise konverentsi, kuhu saabuvad kultuuriväärtuslike hoonete energiatõhususe üle arutlema eksperdid Põhja- ja Baltimaadest ning mitmelt poolt Euroopast.
„Ehituspärand mängib olulist rolli kohaidentiteedi ning kogukonnatunde kujundaja, säilitaja ja arendajana. Ajaloolised traditsioonilised majad sisaldavad ühelt poolt ajaproovile vastu pidanud ehitustarkust, teiselt poolt väärivad erihoolt just neile sobivate nutikate energialahenduste leidmisel. Rahvusvahelisel konverentsil osalejad keskenduvad just neile küsimustele Euroopa pärandkodude ning neile sobivate energialahenduste leidmisel,“ rääkis ICOMOS Eesti president Ave Paulus.
28. oktoobril, konverentsi esimesel päeval keskendutakse Eesti Arhitektuurimuuseumis Euroopa ehituspärandi strateegiatele rohepöördes, Põhja- ja Baltimaade näidetele, siseriiklikele ja rahvusvahelistele ajalooliste hoonete energiatõhustamise projektidele. Esinejate seas on nii Euroopa rohepöörde pärandipoliitika kujundajaid kui ka kohaliku tasandi poliitikakujundajaid, teadlasi ja praktikuid, arhitekte, insenere ja pärandikaitsjaid, uurimisprojektide vedajaid, planeerijaid ja ehitajaid, pärandkodude omanikke. Konverentsi teisel päeval, 29. oktoobril toimub Eesti Arhitektuurimuuseumis ümarlaud ajaloolistele hoonetele sobilikest renoveerimislahendustest. Arutelu jätkub Eesti Vabaõhumuuseumis seminariga ajalooliste hoonete jätkusuutlikest energialahendustest ning kliimaeesmärkidest tingitud renoveerimislainest.
Konverentsil vahetatakse kogemusi kogu Euroopast. Esinejate seas on Johanna Leissner ja Philip Hesse Saksamaalt, Anne Grady Iirimaalt, Robyn Pender Suurbritanniast, Ulrika Mebus, Tina Wik ja Petra Eriksson Rootsist, Arnstein Brekke Norrast, Marko Huttunen ja Juulia Mikkola Soomest, Arturs Lapins Lätist ning Andro Mänd, Alois Andreas Põdra, Üllar Alev, Kadri Kallast, Riin Alatalu ja Ave Paulus Eestist. Konverentsi modereerivad Ülar Mark ja Henry Kuningas.
Programmi LIFE heritageHOME ehk muinsuskodu renoveerimise teejuhi, mida kaasrahastab Euroopa Liit, fookuses on muinsuskaitsealuste eluhoonete energiatõhususe parandamine. Eesmärk on leida võimalus kaasata ka need elamud renoveerimismaratoni viisil, mis tagab nii energiakulu kokkuhoiu kui ka hoonete eripära ja väärtused. Rohkem infot programmi kohta leiab Kultuuriministeeriumi veebilehelt. Rohkem infot LIFE IP BuildEST projekti ehk renoveerimismaratoni kohta leiab Kliimaministeeriumi kodulehelt.
Konverentsil on võimalik osaleda kohapeal (kohtade arv piiratud) ning Zoomi või Facebooki ülekande vahendusel. Konverentsi töökeel on inglise keel, konverentsi esimesel päeval on olemas ka eestikeelne sünkroontõlge. Rohkem infot leiab ICOMOS Eesti kodulehelt ja Facebooki lehelt. Konverentsi korraldab ICOMOS Eesti koostöös ICOMOSe töögruppide, Kultuuriministeeriumi, Kliimaministeeriumi, Muinsuskaitseameti, TalTechi, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektuurimuuseumi ning Eesti Vabaõhumuuseumiga.
Kui olete huvitatud sündmusel osalemisest, palume end registreerida ICOMOS Eesti kodulehe kaudu või siin lingil.
Ürituse sisu eest vastutavad selle korraldajad ja see ei peegelda tingimata Euroopa Komisjoni või CINEA arvamusi. Üritusel avaldatud seisukohtade ja arvamuste eest ei vastuta Euroopa Liit ega toetust andvad asutused.
ICOMOS Eestile saabus arvamuse avaldamiseks “Kliimakindla majanduse seaduse” eelnõu. Arvestades suvist puhkuste perioodi, teeb ICOMOS Eesti üldised ja esialgsed ettepanekud. Palume eelnõu sellisel kujul tagasi võtta ja sellega põhjalikult ja sisuliselt seotud osapooli kaasates edasi tegeleda.
ICOMOS Eesti arvamus:
Leiame, et seaduseelnõu ei saa sellisel kujul vastu võtta, kuna ta ei käsitle kultuuri ega kultuurikeskkonna, sealhulgas ehitatud keskkonna, olulisust kliimaeesmärkide täitmisel.
Toetame Kultuuriministeeriumi, Muinsuskaitseameti ja Eesti Arhitektide kirjades väljatoodud üldiseid seisukohti ja konkreetseid ettepanekuid eelnõule.
ICOMOS Eesti leiab, et kultuur ja kultuurikeskkond peaks eelnõus olema läbivalt käsitletud. Eesti riigi põhiseaduslik eesmärk on Eesti kultuuri säilimise tagamine. Eestil on nii siseriiklikud kui ka rahvusvahelised kohustused säilitada kultuuri, kultuurikeskkonda ning kultuuripärandit (nt Muinsuskaitseseadus, Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon, Eesti poolt ratifitseeritud UNESCO pärandit käsitlevad konventsioonid). Viimastel aastatel on valjuhäälselt rõhutatud vajadust integreerida kultuuripärand Euroopa roheleppe kliimapoliitikasse ning seadusloomesse (nt „Euroopa kultuuripäraandi rohepaber“[1], Euroopa komisjoni avatud töögrupi suunised kultuuripärandi integreerimiseks rohepöördesse[2]). Paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ asjakohased direktiivid toovad esile väärtuslike kultuurikeskkondade, kultuuripärandi ja ajalooliste hoonete säilitamisvajaduse. ÜRO Inimõiguste raport kliimamuutustest, kultuurist ja kultuurilistest õigustest toob välja, et kultuuride ja kultuurilise mitmekesisuse kadu on sama drastiline kui bioloogilise mitmekesisuse kadu ning rõhutab läbivalt, et kliimamuutustega võitlemisel ja kohanemisel tuleb arvestada inimeste ja kogukondade kultuurilisi õigusi[3]. COP 28 raames toimunud ministrite kõrgetasemelisel kohtumisel osapoolte poolt allkirjastatud kultuuri ja kliimamuutust käsitlev deklaratsioon[4] toob välja kultuuril ja kultuuripärandil põhinevate kliimastrateegiate hädavajaduse õiglasel kliimamuutustega toimetulekul.
ICOMOS Eesti teeb mõned esialgsed ettepanekud eelnõu sõnastuse osas:
Peatükk 3. Põhimõtted:
§ X Kultuuripärandiga arvestamise põhimõte
Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamisel arvestatakse kultuuripärandit ja kultuurikeskkonda. Kultuuripärand on võimalus ja võti rohepöörde väljakutsetes. Kultuuripärandi keskseks printsiibiks on olemasoleva maksimaalne säilitamine, korrastamine ja taaskasutamine, mis haakub üks-ühele ringmajanduse kesksete põhimõtetega.
§ 14. Õiglase ülemineku põhimõte
Käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud kliimaeesmärgid saavutatakse õiglaselt ja kaasavalt, arvestades sotsiaalset, kultuurilist, majanduslikku ja keskkonnamõju, nii et ka haavatavatel kultuurikogukondadel ja ühiskonnarühmadel, sektoritel ja ettevõtjatel oleks võimalik oma tegevust vastavalt kliimaeesmärkidele kohandada.
§ 24. Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate tegevuste ja praktikate soosimine
Soositakse tegevusi, praktikaid, kohalikke kultuuritraditsioone ja looduspõhiseid lahendusi, mis soodustavad süsinikuvaru püsivat talletamist mullas ja ökosüsteemides, vähendavad kasvuhoonegaaside heidet või suurendavad kasvuhoonegaaside sidumist eri sektorites.
Peatükk 4. Eesmärgid:
§ 33. Kliimamuutustega kohanemise eesmärgid
(2) Täpsemad kliimamuutustega kohanemise eesmärgid seatakse valdkonna arengukavades ja tegevusprogrammides, et tagada:
X) kultuurikeskkonna hea seisund, kultuuripärandi kaitse ning parem valmisolek kliima muutumisega kaasnevate mõjudega toimetulekuks, leides kultuuripärandil põhinevaid kliimalahendusi;
7) looduspõhiste ning kultuuritraditsioone arvestavate kohanemislahenduste edendamine ja eelistamine, eriti tiheasustusaladel ning põllumajandusmaastikel, nii et need toetaksid elurikkust, looduse hüvede säilimist, kultuurikeskkonda ja inimeste heaolu.
Toetame Muinsuskaitseameti ja Eesti Arhitektide Liidu ettepanekut korraldada seaduseelnõu ettevalmistajatega kohtumine, et selgitada kultuurikeskkonna ja kultuuripärandi olulisust kliimaeesmärkide täitmisel.
ICOMOS Eesti leiab, et eelnõu sellisel kujul ei täida oma eesmärki kohaneda õiglaselt kliimamuutustega. Ühineme ettepanekutega panustada põhjalikumalt seaduseelnõu teksti ja loodame konstruktiivsele koostööle.
Heritage Dialogues together with cooperaation partner ICOMOS Estoniaa warmly welcomes everybody to the Heritage Dialogues Festival week 28.07 – 4.08.2024 in coastal villages around Bodø, the cultural capital of Europe 2024. Heritage Dialogues is a series of international and interdisciplinary creative workshops dedicated to the resilience and beauty of the heritage of coastal landscapes and villages in Norway, Estonia, and North Europe. The programme includes subprogrammes on architecture and heritage conservation, music and arts, and local livelihoods and traditions.
Arnstein Brekke, leader of the Heritage Dialogues project and conservation officer in Bodø municipality, emphasizes the significance of coastal heritage: “The festival aims to highlight the resilience and fragility of coastal cultures and ecosystems in a changing world, fostering connections between places and people from across Europe. The festival is set in the unique heritage landscapes of Misværmarka, Ljønes village, Givær, and Fleinvær islands. In collaboration with local communities, participants will explore the coastal village’s heritage —its nature and culture, past and present, histories and people, buildings and lifestyles, handicrafts and arts, voices and music.”
Ave Paulus, international coordinator of Heritage Dialogues and heritage expert from the Estonian coast: „Among the 50 active participants of the festival are besides Norwegians heritage experts and architects from Estonia and Nordic countries, musicians and artists from up to Faroe islands. All share a deep appreciation for coastal culture and a love for the sea.“
Open festival days consist of several seminars, exhibitions, roundtables, walks, and concerts. „Pitesamiske stemmer“ on 28.07 resonates with Pite Sami heritage – stories, buildings, music, language, places and people. 31.07 festival in Ljønes is dedicated to coastal landscapes, fjords, buildings, and climate change. Heritage Dialogues open festival day on Givær on 2.08 and deals with coastal livelihoods, histories, heritage and communities. 3.08 roundtable and concerts in Fleinvær island conclude the festival week.
The open festival days are free of charge and open to all, both in-person and online. Due to the small size of the venues, prior registration is required. The events will be live-streamed on the festival homepage and Facebook. For more information and registration, visit https://heritagedialogues.com/
Heritage Dialogues is a collaborative project involving several organizations and institutions from Norway, Estonia, and other Nordic countries. It has received financial support from Nordic Culture Point, the Municipality of Bodø, the Sami Parliament, the Directorate for Cultural Heritage, the Estonian Ministry of Culture, the Eesti Kulturkapital, ICOMOS Estonia, and others.
ICOMOS Eesti komitee (edaspidi komitee) ei nõustu jätkuvalt Muinsuskaitseameti (edaspidi amet) seisukohaga, et Valga linnatuumiku muinsuskaitseala ei vasta riikliku kaitse eelduse kriteeriumitele ning palub loobuda kavatsusest muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlusest ning jätkata kaitsekorra koostamise protsessi ja menetlusega.
Amet sedastab oma vastuses, et Valgas on mitmeid väärtuslikke ajaloolisi kihistusi ja leiab, et need on säilinud vaid fragmentaarselt ning ei moodusta üheselt mõistetavat ja tajutavat terviklikku linnaruumi, mis vastaks riikliku kaitse üldistele ning muinsuskaitseala kriteeriumitele. Muinsuskaitseseaduse ((MuKS) RT I, 7.03.2023, 61) § 10 lg 2 ja KM 15.05.2019 määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid” (RT I, 10.11.2020, 7) § 1 lg 2 kohaselt võib asi või maa-ala vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale kriteeriumile ning kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga.
Ameti 2022. aastal koostatud eksperdiarvamuses „Valga linnatuumiku muinsuskaitseala (reg-nr 27005) riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hindamine“ tõdetakse ekslikult, et tegemist ei ole esinduslikuma ja hästi säilinud linnatuumikuga Eestis (lk. 10), kuna arvestamata on jäetud Valga ja selle muinsuskaitseala eripäraga.
Komitee jääb oma seisukoha juurde, et Valga muinsuskaitsealal on ajalooliselt väärtuslikke kihte alates keskajast ja lõpetades postmodernismiga, seda nii asula struktuuri ja teedevõrgu, hoonestuse kui kultuurikeskkonna teiste elementide osas. Unikaalsus (vastavus selektiivsuse kriteeriumile) seisneb ka ajastuslisuses – linnaõigused saadi Poola kuningalt – ning Valga-Valka raudteelinna ja piirilinna, kus leiab nt Riia (Liivimaa pealinna), sh selle juugendarhitektuuri, mõjutusi, eripäras. Linnaruumis on reljeefselt eristatavad erinevad ajaloolised hoonestuskihid, mis mahulises plaanis pole teineteist matvad, nende vahel on piisavalt ruumilist avarust, mis loob võimalusi kvaliteetseteks ruumilisteks arenguteks. Arhitekt ja muinsuskaitsja Lilian Hansar märgib doktoritöös „Linnast muinsuskaitsealaks. Linnaehituslike struktuuride muutused Eesti väikelinnades 13.–20. saj”, et erinevate ajastute arhitektuurikihistused ja hoonestusstruktuur peegeldavad linna pikka ajalugu. Hoonestuse vahelduvus ja tühjade kruntide lüngad tähistavad kunagisi lõppe ja alguseid ning just ajaloo mitmekihilisus ja tähenduslikkus lepitab kontraste (lk. 164).
Ameti eksperdiarvamuses leitakse, et linnatuumiku struktuur on linnaruumis tajutav vähestes piirkondades. Leiame, et ajalooline linnastruktuur on Valgas siiski alles ning see tuleb linnapildis jõuliselt esile: säilinud on ajaloolised kesksed tänavad, neil on ajaloolised nimed, valdavalt on säilinud linna tänavate kujunemisajale iseloomulik suletud ja poolsuletud hoonetefrondiga perimetraalne hoonestus, sellele iseloomulikud ehitusjooned ja krundistruktuur. Nendes tänavalõikudes, kus varasem hoonestusstruktuur on hävinud (Kesk-, Sepa- ja Raja tänavad), on algne linnastruktuur samuti tajutav hilisema hoonestuse ja ruumiliste kihistuste kontekstis.
Juhime tähelepanu, et Valga keskaegse alevi arheoloogilise kultuurkihi ja ehitusjäänuste seni mitte leidmine ei võimalda automaatselt järeldada, et alev ei paiknenud hilisema linnatuumiku, praeguse muinsuskaitseala kohal. Sellistele linnamüürita keskaegsetele väikelinnadele (Eestis nt Paide) ja alevitele olid iseloomulikud suured, laia tänavafrondiga kinnistud, mille elamud paiknesid hõredalt tänava ääres, nii et kultuurkiht tekkis vaid eraldatud laikudena majapidamiste ümber ning see võib täiesti puududa tänavatsoonis. Arvestades seniste arheoloogiliste uuringute vähesust ja toimumist eeskätt tänavaaladel, on senises uurimisseisus keskaegsete leidude puudumine loomulik ja ootuspärane. Ei ole ka muud alust oletada või järeldada, et Valga keskaegne alev paiknes kuskil mujal kui muinsuskaitseala kohal, mida ka kõik senised uurijad on kirjalike allikate ja ajaloolise kaardimaterjali alusel üksmeelselt hinnanud (vt Eesti linnaehituse ajalugu: Keskajast tsaariaja lõpuni. Tallinn, 2019, lk. 149–151).
Tõene ei ole ameti 2.05.2024 vastuses olev põhjendus, et võrreldes 1995. aastaga, mil Valga muinsuskaitseala moodustati, on muutunud suhtumine eraomandisse ning täna tuleb varasemast rohkem kaaluda, mida muinsuskaitselised piirangud ja otsused toovad kaasa eraomanikule.
Eesti Vabariigi Põhiseadus ((PS) RT I, 15.05.2015, 2) võeti rahvahääletusel vastu 28.06.1992 ning see jõustus 3.07.1992. Muutumatult kehtivad nii omandipõhiõigus (PS § 32) kui võrdsuspõhimõte (PS § 12). Ka Riigikohtu praktikast ei nähtu muutuseid neisse, ehk eraomandi kaal oleks tänapäeval kaalukam kui põhiseaduse preambulis seatud imperatiiv: riigi kohus on kaitsta Eesti kultuuri(pärandit).
Taasiseseisvunud Eesti esimene muinsuskaitseseadus (RT I 1994, 24, 391) jõustus 28.03.1994 ning ei ole põhjust arvata, et see, nagu ka 1.04.2002 jõustunud muinsuskaitseseadus, mille alusel Valga linnatuumik muinsuskaitse alla võeti, oleks vastuolus põhiseadusega. Lisaks, vaieldamatult oli Valga muinsuskaitseala moodustamine põhjalikult analüüsitud ning kaalutletud protsess ja otsus. Lilian Hansar, käsitledes eelnimetatud doktoritöös üksikasjalikult muinsuskaitsealade loomise ajalugu ja metoodikat, tõdes, et kaitsealade, varasemalt kaitsetsoonide, moodustamine oli kvalitatiivselt uus etapp Eesti arhitektuuriajaloo kui teadusliku distsipliini ajaloos, mis võimaldas kõnelda ja kirjutada ajaloost, kultuurist ja arhitektuurist ning mis mõjutas rahvusliku identiteedi säilimist (lk. 157)
Eksitav on ameti vastuses põhjendus, et muinsuskaitseala säilitamisega jääb piirangute mõju alla suur osa territooriumist, mis ei vajaks riiklikku kaitset ning eraomandit piiratakse muinsuskaitseliste nõuetega ebaproportsionaalselt. Amet märgib, et Valga linna ajaloolise hoonestuse kaitsmine riiklikul tasandil jätkub üksikmälestiste kaitsmisega. Kaitseala (22,7 ha suurune maa-ala) lõpetamise eelnõuga paralleelselt on ette valmistatud kaitsevööndite kehtestamise ning arheoloogilise leiukoha (17,2 ha suurune maa-ala) määramise eelnõud. Mälestiste kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas kehtivad muinsuskaitselised piirangud, vastavalt MuKS § 58 ja § 26, sh ei ole kaitsevööndites leevendusi ette nähtud. Eelnõudes puudub piirangute mõjuhinnang, sh nii halduskoormusele kui sotsiaal-majanduslik analüüs. Nt ei ole kinnismälestiste kaitsevööndis paiknevate ehitiste omanikel, erinevalt muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste omanikest, võimalust taotleda ehitiste korrashoiuks toetust (MuKS § 35). Tegevusetus või tegude kaootilisus ei aita kindlasti täita plaanitavate kaitsevööndite eesmärki – tagada kinnismälestiste säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas.
Komitee peab vajalikuks rõhutada, et muinsuskaitseala asemele varauusaegse alevi ja uusaegse linna kultuurkihi kaitseks arheoloogilise leiukoha kehtestamine ei kaitse Valga keskaegse alevi ja varauusaegse linna arheoloogilist kultuurkihti senisel ja vajalikul määral. Arheoloogiline leiukoht, erinevalt muinsuskaitsealast, ei võimalda Muinsuskaitseametil anda kaevetööde kavandamisel linnale ja kinnistute omanikele ennetavalt nõu ega nõuda leidmisel väärtuslike ehitusjäänuste (nt Tallinna, Tartu, Riia linnadele ja kohalikele aadlikele kuulunud majade jäänused) säilitamist.
Kohatu on vastuses kommentaar, et Eestis on mitmeid maakondi, kus maakonnakeskuses ei ole muinsuskaitseala (Hiiumaa, Raplamaa, Põlvamaa, Jõgevamaa, Ida-Virumaa) ning Valgamaa ei oleks seetõttu erandlik pretsedent. Ameti kodulehel on kenasti lahti seletatud muinsuskaitsealade kaitse eesmärgid ning kuidas ja miks kaitsealad loodi. Ajaloolise asula maakonnakeskuseks olemine ei ole ju muinsuskaitseala moodustamise põhjuseks. Muinsuskaitsealad on Lihulas ja Rebalas, riiulile on tõstetud kaitseala loomine Sillamäel. Muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine on aga kindlasti halb regionaalpoliitiline pretsedent, mille mõju on kaitseala lõpetamise eelnõus samuti hindamata.
Komitee hinnangul on amet eksinud hea halduse (PS § 14) ja kaasamise põhimõtete vastu. Valga muinsuskaitseala kaitsekorra koostamiseks ja väärtuspõhiseks hindamiseks moodustati 2019. aastal töörühm, kuhu kuulusid Valga vallavalitsuse liikmed ning eksperdid arhitektuuriajaloolased Kristo Kooskora ja Oliver Orro, samuti ameti maakonnanõunik Margis Sein, ning mille ülesandeks oli analüüsida ja kaaluda riikliku kaitse eeldusi, nende olemasolul kaasajastada muinsuskaitseala eesmärgid ja põhimõtted ning valmistada ette kaitsekorra eelnõu. Kaitsekorra töörühma töö soikus Covid-pandeemia tõttu, kuid laiali seda ei saadetud. Valga Vallavalitsuse kinnitusel on nende kaasamine muinsuskaitseala lõpetamise protsessi toimunud ainult teavitamise vormis. Samuti on ameti suhtlus omanikega olnud olematu ning puudunud on sisuline koostöö ja arutelu osapoolte vahel. Ka ameti ehitismälestiste ekspertnõukogu ei pooldanud kaitseala lõpetamist. Kohalik omavalitsus on korduvalt ja selgelt väljendanud tahet Valga linnatuumiku muinsuskaitseala jätkumiseks ning kaitsekorra koostamises osalemiseks. Samuti on kaitseala kestmist toetanud linnakodanikud ja Eesti Muinsuskaitse Selts.
1.08.2021 liitus Eesti Vabariik Faro konventsiooniga, millega võeti enesele kohustus toetada pärandi kogukondi ja ühiselt määratletud pärandit. Valga pärandi kogukond, keda esindab Valga volikogu, toetab ühehäälselt muinsuskaitseala jätkumist ning ootab 30-aastase riikliku kompetentsi ja toe jätku kultuuripärandi kaitsel ja edendamisel piirilinna linnatuumikus. Vallavalitsus on lubanud tagada, et uusi arendusi kavandatakse kooskõlas muinsuskaitseala kaitse-eesmärkidega. Omavalitsus tunnetab ohtu, et kaitseala kadumisega kasvab ajalooliste ehitiste lammutamise ja kahjustamise surve ning pelgalt planeeringutega seda ei ohja. Omavalitsus tajub vajadust meetmete kompleksi: tingimused, ekspertide tugi, teavitus, toetusmeetmed, jms – järele.
2021. aastal eraldati Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismide 2014-2021 programmi „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine” meetme “Muinsuskaitsealad ajaloolistes linnakeskustes” Valga linnatuumikus Kesk tn 19 asuva ajaloolise puithoone restaureerimiseks 478 679,20 eurot toetust. Valga valla omaosalus oli 119 669,80 eurot. Meetme eesmärk oli väikelinnade muinsuskaitsealadel asuvate hoonete restaureerimine ning kasutuselevõtt kohaliku kogukonna vajadusteks, et seeläbi elavdada muinsuskaitseala kasutust. Kesk tn 19 hoone restaureerimine sai toetust, kuivõrd seda hinnati kui võimalust, millega tehakse samm ajaloolise linnasüdame taaselustamiseks, mis on oluline elanikkonna kahanemisega kaasnevate probleemide leevendamiseks ja muinsuskaitseala tähtsuse rõhutamiseks linna kultuurilise ning majandusliku arengu edendamises. Aasta hiljem aga kaotas Valga muinsuskaitseala kabinetivaikuses oma eripära ja potentsiaali, ehkki ameti kodulehel seisab: Valga on eriline ja tuntud kui targalt kahanev linn, kus ajalooline keskus mängib väga tähtsat rolli. Hea elukeskkonna loomiseks ei ole sageli vaja esmajoones mitte ehitada uut, vaid võimestada vana.
Lõpetuseks. Kas amet kaalus, et eksperdiarvamuse „Valga linnatuumiku muinsuskaitseala (reg-nr 27005) riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hindamine“ koostanud ametnik ei peaks osalema ameti vastuskirja koostamises, kuivõrd see seab kahtluse alla vastuse erapooletuse (HMS § 10 lg 4). Õigus ei pea üksnes olema, vaid ka näima õiglane ja õige.
Komitee hinnangul vastab Valga linnatuumik jätkuvalt muinsuskaitseala riikliku kaitse eeldustele. Komitee palub jätkata Valga muinsuskaitseala kaitsekorra koostamist õiglases ja kõiki osapooli kaasavas menetluses, sh taastada Valga muinsuskaitseala kaitsekorra töörühma töö. Komitee hindab, et läbi aastate on ametiga olnud võimalik teha kaitsekordade koostamisel viljakat koostööd ning loodab, et koostöö on tulemuslik ka Valga linnatuumiku muinsuskaitseala puhul.
ICOMOS Eesti komitee tutvus Wooluvabrik OÜ-le veeloa andmisest keeldumise otsuse eelnõuga (Keskkonnaameti kiri nr DM-115314-5)
ICOMOS Eesti jääb oma varasemates kirjades, sh 4.04.2022 saadetud ICOMOS Eesti komitee, Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Ehitusinseneride Liidu, Eesti Veeinseneride Liidu, MTÜ Eesti Veskivaramu, Eesti Veeühingu, Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Betooniühingu ühiskirjas (https://estonia.icomos.org/index.php/2022/04/) toodud seisukohtade juurde.
ICOMOS Eesti on seisukohal, et Linnamäe paisu, hüdroelektrijaama ja nende läheduses olevate arheoloogiamälestiste kultuuriväärtused peavad säilima tervikuna neid toetavas kultuurikeskkonnas. Kavandatav vesiehitise funktsioneerimise piiramine ning osaline rajatise lammutamise kavatsus mälestise kaitsevööndis ei ole aktsepteeritav ning eirab igati riiklike kultuurimälestiste ja kaitsevööndi kaitse eesmärke. Vesiehitise funktsioneerimise piiramine ning kompleksi osaline või täielik lammutamine või olulisel määral ümber ehitamine tähendab mälestise ja vesiehitise tervikkompleksi olemuslikku hävitamist ning kultuuripärandi hävingut.
Veeloa andmisest keeldumine viib järgmise sammuna paisutuse likvideerimiseni, mis toob kaasa keskkonnahäiringu ja olulise keskkonnamõju. Keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju kultuuripärandile (KeÜS §3). Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara (KeHJS § 22).
Linnamäe hüdroelektrijaama, selle paisu ja paisjärve säilitamise puhul on tegemist just sellise ülekaaluka avaliku huviga, kus saab rakendada Natura erandit. Oleme seisukohal, et Loodusdirektiivi tuleb kohaldada kooskõlas ja koostoimes selle teiste artiklitega. Loodusdirektiivi art 2 lg 3 kohaselt peavad rakendatavad meetmed arvestama majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi nõudeid ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi. Loodusdirektiivi preambulas on öeldud, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel tuleb arvesse võtta majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja piirkondlikke vajadus.
Seega tuleb direktiivi rakendades arvestada kultuurimälestistega. Kultuuripärand on taastumatu ressurss ja kultuurimälestised on unikaalsed objektid. Linnamäe hüdroelektrijaama, paisu, arheoloogiamälestisi ja kultuurikeskkonda tervikuna ei ole võimalik asendada mõnes teises asukohas mõne muu ehitisega või kompleksiga.
Loodusdirektiivi Natura 2000 erandi tegemiseks vajalikku eriti ülekaalukat avalikku huvi väljendasid Muinsuskaitseamet ja toetasid kõik 4.04.2022 allakirjutanud kultuuripärandi, arhitektuuri ja vesiehitistega tegelevad ekspertorganisatsioonid ja vabaühendused, lisaks kohalikud pärandikogukonnad, kes on esindatud läbi kohaliku omavalitsuse – Jõelähtme vallavolikogu ja vallavalitsuse – seisukohtade. Vabariigi Valitsuse korralduses on põhjalikult käsitletud Linnamäe paisu ja arheoloogiamälestiste väärtusi, vt nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel, vastu võetud 03.06.2022 nr 163. RT III, 07.06.2022, 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/307062022005. Veeloa eelnõus pole Keskkonnaamet eelpoolnimetatud asutuste ja organisatsioonide ega Vabariigi Valitsuse seisukohti arvestanud ning on selle asemel hoopis ajaloolase Kalle Krooni (kes ei ole ehitus- ega arheoloogiapärandi ekspert) arvamuse põhjal andnud hinnangu kultuurimälestisele ja selle alusel sisustanud veeloast keeldumise otsuse eelnõud.
Oleme seisukohal, et Natura 2000 erandi jaoks vajalikud kriteeriumid on täidetud: (1) kultuurimälestised ja nende kaitsevöönd on hävimisohus ning nende säilimiseks puudub alternatiiv; (2) ülekaalukas avalik huvi kultuuripärandi säilimiseks on olemas – lisaks mitmele kultuuripärandi riiklikule institutsioonile ja ekspertorganisatsioonile toetab seda Vabariigi Valitsuse antud korraldus riikliku kultuurimälestisega seotud funktsionaalsuse säilitamiseks; (3) kultuuripärandi säilimisel säilivad ka olemasolevad looduskaitselised väärtused ning looduskaitselist taastamispotentsiaali saab realiseerida mujal. Seda on Eestis ka märkimisväärselt tehtud.
Natura 2000 võrgustiku elupaigatüüpide või liikide kaitseks asutatud loodusalade 15.06.2024 loodud nimekirjas on Jägala loodusalal (EE0010150) kaitstavat elupaigatüüpi Jõed ja ojad (3260) Eestis lisaks veel 92 kohas; nimetatud liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse on saarmas (Lutra lutra) – lisaks 50 kohas; paksukojaline jõekarp (Unio crassus) – lisaks 47 kohas, harilik võldas (Cottus gobio) – lisaks 49 kohas, jõesilm (Lampetra fluviatilis) – lisaks 41 kohas, lõhe (Salmo salar) – lisaks 12 kohas. Loodusala hõlmab Jägala jõe ala Jägala joast suudmeni Soome lahes. Keskkonnaameti loast keeldumise aluseks pole mitte Jägala loodusalal olemasolevate loodusväärtuste säilitamine, vaid võimalike väärtuste taastamispotentsiaal mõne kilomeetri ulatuses Jägala hüdroelektrijaamast kuni Jägala joani. Riigikohtu Halduskolleegium on OÜ Hellenurme Veski haldusasja nr 3-17-1739 otsuses öelnud, et Loodusdirektiiv ei saa kohustada Eesti riiki taastama täielikult olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi, ega anna riigile alust panna niisugune kohustus kaebajale. Sama põhimõte kohaldub veel jõulisemalt Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisu puhul – riigil ei ole kohustust taastada paari kilomeetri pikkust võimalikku kudemisala riiklike kultuuriväärtuste ning ülekaaluka avaliku huvi arvelt.
Eelnõus esitatud väitega, et Keskkonnaametil on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast, ei saa nõustuda. Kultuuripärand on üldmõiste, mis hõlmab nii riiklikult kaitstavaid mälestisi kui ka pärandit laiemalt. Linnamäe hüdroelektrijaama pais ja arheoloogiamälestised on kaitstavad Muinsuskaitseseaduse alusel. Muinsuskaitseseaduse rakendusasutused on Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium. Riiklike kultuurimälestiste ja nende kaitsevööndis tehtavad otsuste tegemisel on pädev haldusorgan Muinsuskaitseamet, kellele on põhikirjaga vastav ülesanne antud. KeHJS on seadus, millega peavad arvestama kõik sellega kokkupuutuvad asutused ja haldusorganid ja see seadus ei saa anda Keskkonnaametile pädevust otsustada mälestiste üle ega määrata Muinsuskaitseseaduse rakendusasutuseks Keskkonnaametit. Keskkonnaamet on Looduskaitseseaduse alusel kaitstava pärandi rakendusasutus, tema töövaldkonda kuulub Looduskaitseseaduse alusel kaitstava kultuuripärandi kaitse rahvusparkides, parkides ja puistutes. Linnamäe hüdroelektrijaama pais ei asu rahvuspargis. Riik ja kohaliku omavalitsuse üksused peaksid arvestama oma ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning tegema omavahel koostööd, et toetada kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist (MuKs § 3 lg 7). Kahjuks pole Keskkonnaamet seda teinud.
ICOMOS Eesti on veendunud, et Linnamäe paisu, elektrijaama ning paisjärve ühiselt kujunenud ajaloolise kultuurmaastiku looduslikud ja kultuuriväärtused pole üksteist välistavad, vaid koostoimelised, toetavad ja täiendavad. Paisu ja/või paisjärve likvideerimine (ümberehitamine, lammutamine/hävitamine) seevastu põhjustaks keskkonnahäiringu ja korvamatut kahju olemasolevale kultuuripärandile ja kultuurmaastikule. Leiame, et Linnamäe paisu, paisjärve ja läheduses olevate arheoloogiamälestiste saatust ei saa ainuisikuliselt otsustada Keskkonnaamet, vaid seda saavad teha ühiselt oma valdkondades pädevad eksperdid ja institutsioonid.
Palume Keskkonnaametil ja Vabariigi Valitsusel arvestada Eesti Vabariigi põhiseadusliku mõtte ja eesmärgiga – hoida meie kultuuri – ning täita riigile võetud siseriiklikke ja rahvusvahelisi kohustusi kaitsta kultuuripärandit. Nende kohustuste hulka kuulub ka Linnamäe hüdroelektrijaama kompleksi säilitamine tema vesiehitise olemuse terviklikkuses, lisaks arheoloogiamälestised ja ajalooline kultuurmaastik tervikuna. Palume teha otsus Natura erandi rakendamiseks, et säiliks töötavana Linnamäe väärtuslik vesiehitis, mis anti käiku 1924. aastal, ning sealne väärtuslik kultuurikeskkond.
Soovime olla kaasatud Keskkonnaameti poolt kavandatavasse avalikku arutellu.
Säilitame Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja kultuurikeskkonna tulevastele põlvedele!
ICOMOS Eesti Rahvuskomitee arutas Valga muinsuskaitseala lõpetamise eelnõud ja leiab, et selleks pole piisavat alust. Ei Valga vald ega ehitismälestiste ekspertnõukogu toeta seda mõtet. Muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine linnasüdames vaatamata kohalike elanike soovile muinsuskaitseala säilitada oleks erakordne pretsedent. Ajaloolise linnasüdame struktuuris ja tänavavõrgus on loetavad mitmed ajalookihistused. Lisaks uuritud ja uurimata arheoloogiapärandile (keskaegse alevi kultuurkiht ja ehitiste jäänused) on seal tervikuna ja fragmentaarselt säilinud väärtusi erinevatest ajalooperioodidest, Vaatamata sellele, et ka viimastel aastakümnetel on osa linna ajaloolist substantsi hävinud (nt Raja tänava elukasarmud, Sõpruse tänava vana elumaja, veinitehase hooned, Kesk tn 18), on seda olulisem hoida ja edendada veel allesjäänud väärtusi vanalinna südames tervikliku linnastruktuurina. Piirkonna eduka arengu eelduseks on maakonnakeskuse võimalikult atraktiivne ja elav südalinn, mida vääristab tähelepanu ja riiklik kaitse. Kaitseala lõpetamine devalveerib riigi ja linna viimaste aastate edukaid pingutusi ajaloolise keskkonna hoidmisel ning Valga elanike huvi oma linna vastu. Pelgalt mälestise kaitsevööndiga linnastruktuuri koos tänavate võrguga tervikuna kaitsta ega mõjutada ei saa ja see ei ole kohane meede ajaloolise väärtusega linnaruumi säilitamiseks. Muuhulgas jääksid Valga linnatuumiku alal säilinud väärtuslikud hooned pelgalt kultuuriväärtuslikeks üksikobjektideks ja ilma kaitsest, mis tähtsustaks nende väärtust ajaloolise linnastruktuuri osana ja toetaks omanikke ehitiste korrastamisse panustamisel. Vanalinna kaitsekorra kehtestamisega saaks anda neile hoonetele väärtusklassid ja tagada seeläbi väärtuslike eksterjööride ja vajadusel ka interjööride säilimise. Juhime ka tähelepanu, et alusuuring selleks on alles hiljuti tehtud ja see on heaks kiidetud nii Valga vallavalitsuse kui ka Muinsuskaitseameti poolt. ICOMOS Eesti on seisukohal, et Valga linnatuumiku muinsuskaitseala vastab endiselt riikliku kaitse eeldustele ja on tajutav tervikliku ajaloolise struktuuri ja hoonestusega piirkonnana, mistõttu on põhjendatud Valga linnatuumiku muinsuskaitsealaks olemise jätkamine.
6. detsembril toimub Lahemaa rahvuspargis Palmse mõisa linnaserehes päris mitme osapoole koostöös mõttekoda “Ajaloolised hooned energiatõhususe tuules”. Korraldajad: Keskkonnaamet, SA Virumaa Muuseumid, ICOMOS Eesti, Kultuuriministeerium, Kliimaministeerium, Muinsuskaitseamet, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Mõisate Ühendus.
Kliimaeesmärkide saavutamine ja Euroopa hoonete energiatõhususe direktiiv on tõstnud lauale rea intrigeerivaid ja kokkuleppeid nõudvaid küsimusi – kuidas väärtustada olemasolevaid hooneid ja materjale ressursina ja kuidas parendada nende energiatõhusust ilma arhitektuurseid väärtuseid rikkumata. Mõttekoja eesmärk on tutvustada erinevate valdkondade lähenemist ja arutleda, kuidas antud kontekstis defineerida pärandit, sõnastada üheselt mõistetavalt nõudeid energiatõhususele ning vastavad kriteeriumid.
Mõttekotta on kutsutud ministeeriumide, kohalike omavalitsuste ja ametite esindajad, pärandikaitsjad, arhitektid, insenerid, pärandiomanikud, huvilised, kes soovivad kaasa mõelda. Mõttekoda toimub nii koha peal kui veebis. Registreerumine kuni 4.detsembrini või kuni kohtade täitumiseni sellel lingil https://forms.gle/iR6QTWmxyGQAz2fN9
AJAKAVA
9.00-9.30 hommikukohv
9.30-13.00 Ettekanded. Modereerivad Andro Mänd (Eesti Arhitektide Liit) ja Tarmo-Andre Elvisto (Säästva Renoveerimise Infokeskus)
9.30 Ave Paulus, Keskkonnaamet, ICOMOS. Rahvusparkide ehituspärandi kliimaneutraalsusest ja energiatõhususest.
9.50 Riin Alatalu, Eesti Kunstiakadeemia, ICOMOS. Ajaloolised hooned ja energiatõhususe direktiiv. Arutelud ICOMOSi Euroopa grupis.
10.10 Reesi Sild, Kultuuriministeerium. Määratletud ja määratlemata pärand. Life Heritage Home projekt
10.30 Katrin Koit, Muinsuskaitseamet. Kohaliku pärandi käsitlus üldplaneeringute viimases laines
11.00-11.30 kohvipaus
11.30 Viljar Vissel, SA Virumaa Muuseumid, Jaanus Kiili, Eesti Mõisate Ühendus. Energiatõhusad mõisad.
12.20 Markus Kaasik, Eesti Arhitektide Liit. Ajaloolised hooned ja energiatõhususe direktiiv.
12.40 Kadri-Ann Kertsmik, Tallinna Tehnikaülikool, LIFE IP BuildEST. Ajalooliste hoonete süsiniku jalajälje vähendamine, Resto projekti näitel (Fr.R.Kreutzwaldi 2, Võru).
Lõunapaus 13.00 – 14.00
14.00-16.00 Mõttekoja II osa. Ümarlaud, moderaatorid Riin Alatalu ja Reesi Sild
Ümarlaud tegeleb sellega, millises osas ja millistele hoonetele on vaja täiendavaid erisusi hoonete energiatõhususe direktiivi ja ehitusseadustiku muudatuste rakendamisel. Eesmärk on jõuda ühisele arusaamisele, milline osa kultuuripärandiga hooneid vajab täiendavat erandit ja kuidas erandid sõnastada nii, et ka kultuuriväärtuslikud hooned saaks energiatõhusamaks oma kultuuriväärtusi hoides ja säilitades. Ümarlaud suunab Kultuuriministeeriumi poolt kokku kutsutud kultuuriväärtuslike hoonete energiatõhususe direktiivi ja ehitusseadustiku muudatustega seotud töögruppi tegevusi.
Ümarlauda modereerivad Reesi Sild ja Riin Alatalu
14.00-14.30 Kuidas defineerida ajaloolised hooned selliselt, et muinsuskaitsealused, looduskaitsealused, miljööväärtuslikud hooned ja määratlemata pärand hõlmatud oleks?
Töö gruppides 14.30-15.15
Millised kultuuriväärtusega hooned vajavad veel energiatõhususe miinimumnõuete osas erisusi? Nt rahvusparkide väärtuslikud hooned ja taluarhitektuur? Kuidas taluarhitektuuri määratleda? Grupijuhid Ave Paulus ja Elo Lutsepp
Missugused on erisused ja leevendused? Paindlikud lahendused, vähemalt 1 klass võrra tõhusamaks saamine, tervikrenoveerimise kohustuslikkuse asemel osalise renoveerimise võimaldamine. Kuidas seda saavutada? Grupijuhid Üllar Alev ja Kais Matteus
Ettepanekud toetuste tingimuste täpsustamiseks kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimisel. Grupijuhid Katrin Koit ja Veronika Valk-Siska
