Avalik vastulause Linnamäe paisu ja paisjärve kaitseks
Meie, allakirjutanud, tunneme sügavat muret Jägala jõel asuva muinsuskaitsealuse Linnamäe paisu, paisjärve ja nende koosmõjus kujunenud ajaloolise mälu- ja kultuurmaastiku kadumise ohu pärast.
22. veebruaril 2022.a viis Keskkonnaamet tagantjärele läbi Linnamäe HEJ Natura hindamise ja erandi hindamise aruande avaliku arutelu, mille käigus tutvustati kaht Keskkonnaametis koostatud dokumenti, mille eesmärgiks oli hinnata seda, kas Linnamäe paisul asuva hüdrotehnilise kompleksi abil saaks ka edaspidi elektrit toota. Neist esimene välistab kindlakäeliselt Linnamäe hüdroelektrijaamas elektri tootmise ja teine põhjendab erandi tegemise võimatust ning ühtlasi kirjeldab Keskkonnaameti soovi lammutada ajalooline pais kas osaliselt või täielikult ning likvideerida täielikult paisjärv. Eelistatuks tegevuseks peab Keskkonnaamet seejuures kaitsealuse paisu täielikku lammutamist.
Keskkonnaameti teatel on „pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks /…/ Keskkonnaamet. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4).“ Muinsuskaitseseaduse kohaselt on kultuuripärandi kaitse korraldajateks Eestis Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium. Kuidas on võimalik, et Keskkonnaamet hindab pädevalt ja objektiivselt Linnamäe muinsuskaitsealuse paisu ning ka laiemalt Linnamäe kultuurmaastiku säilitamisega seotud küsimusi, kui on juba enne avalikku arutelu väljendanud veendumust, et kõige õigem oleks mälestiseks olev ajalooline pais lammutada.
Keskkonnaamet põhjendab oma kavatsust Euroopa Liidu Loodusdirektiiviga, leides, et direktiiv ja selle alusel moodustatud Natura 2000 kaitseala staatus eeldab paisu või paisjärve likvideerimist. Tegemist on järjekordse näitega ülemäärasest Euroopa seadusakti tõlgendamisest. Mainitud direktiiv sedavõrd radikaalseid abinõusid ette ei näe, sest „direktiivi peamine eesmärk on edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja piirkondlikke nõudeid, aitab käesolev direktiiv kaasa säästva arengu üldise eesmärgi saavutamisele; niisuguse loodusliku mitmekesisuse säilitamine võib teatavatel juhtudel eeldada inimtegevuse jätkamist või isegi soodustamist“.[1] Möödunud aastane Riigikohtu lahend ajaloolise Hellenurme vesiveski paisu kohta tõdeb, et „Loodusdirektiiv ei saa seega kohustada Eesti riiki taastama täielikult olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi, ega anna riigile alust panna niisugune kohustus kaebajale.“2
Linnamäe paisul oli tegemist analoogse olukorraga nagu Hellenurmeski: kui 2004. aastal moodustati Natura Jägala jõe hoiuala oli paisjärv olemas ning paisutamiseks ja elektri tootmiseks oli 2002. aastal antud vee erikasutusluba. Pärast seda veekasutuse ja ehituslikke muutusi Linnamäe paisul ei ole tehtud.
Natura erandi hindamise raames väidab Keskkonnaamet, et avalik ülekaalukas huvi paisu säilitamiseks puudub, ehkki Muinsuskaitseamet, kui avaliku huvi esindaja mälestiste puhul, on oma vastuskirjas avalikku huvi tõestanud ning lammutamise välistanud. Samuti saatsid vesiehitise kompleksi terviklikuks säilitamiseks pöördumised Eesti kultuuripärandi ja arhitektuuriga tegelevad ekspertorganisatsioonid ja vabaühendused: ICOMOS Eesti komitee, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit, Eesti Veeinseneride Liit, MTÜ Eesti Veskivaramu, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Betooniühing, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Veeühing – kõik, kes ka sellele kirjale on alla kirjutanud.
Keskkonnaameti tellitud ja Mart Hiobi (Artes Terrae OÜ) koostatud ekspertiis pole kultuuripärandi mõjude hindamisel erapooletu, sest Keskkonnaameti poolt püstitatud ülesanne oli hinnata 3 alternatiivset lammutusvarianti, mitte Linnamäe HEJ kultuuriobjekti kui iseseisva kompleksi säilitamise alternatiive. Objektiivse mõjude hindamise puhul peaks üks variant olema ka hinnang olemasoleva olukorra säili(ta)misele. Ekspertiisi ei olnud ka avalikustamisel olevate dokumentide hulgas. Leiame, et Keskkonnaamet Natura erandi hindamise eest vastutava organisatsioonina pole olnud erapooletu kaasaja ning pole arvestanud ülekaalukaid avalikke huve kultuuripärandi kaitsel.
Leiame, et Linnamäe HEJ, selle paisu ja paisjärve säilitamise puhul on tegemist just sellise ülekaaluka avaliku huviga, missugusel juhul Natura erand rakendub. Selleks oleks pelgalt piisanud riiklikke ülekaalukaid huve esindava Muinsuskaitseameti seisukohast. Kuid ülekaalukat avalikku huvi väljendavad ja toetavad kõik allakirjutanud kultuuripärandi, arhitektuuri ja vesiehitistega tegelevad ekspertorganisatsioonid ja vabaühendused, lisaks kohalikud pärandikogukonnad, läbi kohaliku omavalitsuse – Jõelähtme vallavolikogu ja vallavalitsuse – seisukohtade.
Riigikohus on leidnud, et ülekaalukas avalik huvi seisneb riigi institutsioonide ja kodanikuühenduste soovis kaitsta väljakujunenud keskkonda ja kogukondlikke väärtusi.3
Ülekaalukas avalik huvi on riigi üldine huvi, mis planeerimisseaduse seletuskirja kohaselt võib olla näiteks seotud riigikaitse, julgeoleku, energia tootmise, looduskaitse või muinsuskaitsega. Tegu on kõrgemate üldiste väärtustega, mida peab kogu riigi territooriumil võrdselt kaitsma.
Vesiehitise funktsioneerimise piiramine ning kompleksi osaline või täielik lammutamine või olulisel määral ümber ehitamine tähendab mälestise ja vesiehitise tervikkompleksi olemuslikku hävitamist ning kultuuripärandi hävingut.
Oleme veendunud, et Linnamäe paisu ning paisjärve ühiselt kujunenud ajaloolise kultuurmaastiku looduslikud ja kultuuriväärtused pole üksteist välistavad, vaid koostoimelised, toetavad ja täiendavad. Paisu ja/või paisjärve likvideerimine (selle ümber ehitamine on selle lammutamine/hävitamine) seevastu põhjustaks korvamatut kahju olemasolevale kultuuripärandile ja kultuurmaastikule. Leiame, et Linnamäe paisu ja paisjärve kui kultuuripärandi saatust ei saa ainuisikuliselt otsustada Keskkonnaamet, vaid seda saavad teha ühiselt oma valdkondades pädevad institutsioonid.
Palume Keskkonnaametil ja Vabariigi Valitsusel arvestada meie riigi eesmärgiga – hoida meie kultuuri – ning täita riigile võetud siseriiklikke ja rahvusvahelisi kohustusi kaitsta kultuuripärandit. Nende kohustuste hulka kuulub kahtlemata Linnamäe HEJ kompleksi säilitamine tema vesiehitise olemuse terviklikkuses, lisaks muinsuskaitsealused arheoloogiamälestised ja ajalooline kultuurmaastik tervikuna. Palume asjaomastel instantsidel teha otsus erandi rakendamiseks, et säiliks töötavana Linnamäe väärtuslik vesiehitis, mis anti käiku 1924. aastal.
Säilitame Linnamäe HEJ ja paisu tulevastele põlvedele!
We fully support the Statement on Ukraine by ICOMOS on February 24. We continue to follow the ongoing invasion in Ukraine of Putin’s regime as well as arrests of peaceful protesters against the war in the Russian Federation and Belarus. We applaud actions already taken by governments, organizations and citizens in support of Ukraine, but more needs to be done.
It obliges us to request additional actions from ICOMOS:
1. to condemn the Russian Federation’s military invasion and war in Ukraine as crimes against humanity and war crimes 2. to condemn Putin`s regime violations against Human Rights in Ukraine and the Russian Federation. 3. to offer all help possible to Ukraine on behalf of ICOMOS International 4. to not to conduct or support any international events in the Russian Federation, to ask UNESCO not to have meetings in aggressors’ territory 5. to support any way possible the BlueShield International procedures regarding protected cultural properties in Ukraine We pray for Ukraine and for all the lives of the soldiers and civilians involved in the war.
Respectfully,
Ave Paulus, ICOMOS Estonia, President Katrina Kukaine, ICOMOS Latvia, President Dainius Elertas, ICOMOS Lithuania, President Stsiapan Stureika, ICOMOS Belarus, President Nato Tsintsabadze, ICOMOS Georgia, President
Baltikumi, Valgevene ja Gruusia ICOMOS rahvuskomiteede ühisavaldus ICOMOS Internationali juhatusele Ukraina küsimuses
Toetame täielikult ICOMOS International 24. veebruari avaldust Ukraina teemal. Jälgime murega jätkuvat Putini režiimi sissetungi Ukrainasse ning rahumeelsete sõjavastaste meeleavaldajate arreteerimist Vene Föderatsioonis ja Valgevenes.
Kiidame valitsuste, organisatsioonide ja kodanike poolt Ukraina toetuseks juba ette võetud meetmeid, kuid teha tuleb rohkem.
Palume ICOMOS Rahvusvahelisel komiteel:
1. mõista hukka Vene Föderatsiooni sõjaline invasioon ja sõda Ukrainas kui inimsusevastased ja sõjakuriteod
2. mõista hukka Putini režiimi poolsed inimõiguste rikkumised Ukrainas ja Vene Föderatsioonis
3. pakkuda Ukrainale igakülgset toetust ICOMOSI poolt;
4. mitte korraldada ega toetada rahvusvahelisi üritusi Vene Föderatsioonis, paluda ka UNESCO-l mitte pidada kohtumisi agressorite territooriumil;
5. toetada igal võimalikul viisil BlueShield International-i tegevusi seoses Ukraina kultuuriväärtustega.
Palvetame Ukraina ja kõigi sõjas osalevate sõdurite ja tsiviilisikute elude eest.
Lugupidamisega,
Ave Paulus, ICOMOS Eesti komitee president
Katrina Kukaine, ICOMOS Läti komitee president
Dainius Elertas, ICOMOS Leedu komitee president
Stsiapan Stureika, ICOMOS Valgevene komitee president
Nato Tsintsabadze, ICOMOS Gruusia komitee president
27.02.2022
Avalik pöördumine on avatud ICOMOS teiste komiteede toetusele
This Heritage Thursdays webinar organised by the ICOMOS Our Common Dignity Rights-Based Approaches Working Group is focusing on coastal heritage, communities and climate change. With this specific topic, we hope to get a deeper understanding of the variety of issues heritage is tackling in face of rapid climate change via very concrete coastal communities perspectives, their knowledge, practices and livelihoods. This webinar concentrates on holistic approaches to coastal heritage – tangible and intangible, movable and immovable heritage, landscapes and spaces, land and water. The webinar series has been dedicated to the ICOMOS Resolution on People-Centred Approaches to Heritage and this webinar resonates with the voices of heritage communities of European coasts.
Deirdre McDermott, Vice President, ICOMOS Advisory Committee, will discuss the “Living Heritage” Symposium and a coastal village in Ireland. Nils Ahlberg, ICOMOS Board member, discusses the new ISC on Water and Heritage and water heritage as a vital concern for everyone. Bente Mathisen, ICOMOS OCD-RBA Focal point, has a story on Bryggen, a sinking harbour site. Dmitrii Harakka-Zaitsev, Chair of the Consultative Committee of Finno-Ugric peoples concentrates on the preservation of the traditional environment in Finno-Ugric context. Ingrians and Votians: new historical stage. Arnstein Brekke, Board member of ICOMOS Norway, takes us north of the Arctic Circle and shows us climate resilience embedded in traditional coastal architecture and crafts. Nicole Franceschini (ICCROM ) and Francesco Marchese (UNESCO Site Office, consultant) showcase the opportunities of the Panorama platform and coastal heritage. Ave Paulus, ICOMOS Estonia president, chairs the event and tells a small story from her home shores at Finnish Gulf.
Agenda
12:00 Ave Paulus, ICOMOS Estonia President. Chair and introduction. Coasts of the Baltic Sea
12:15 Deirdre McDermott, Vice President, ICOMOS Advisory Committee. Symposium “Living Heritage” and a coastal village in Ireland.
12:30 Nils Ahlberg, ICOMOS Sweden Board member. Water Heritage – a Vital Concern for Everyone. On the new ISC on Water and Heritage
12:45 Bente Mathisen, ICOMOS OCD-RBA Focal point. Bryggen, a sinking harbour site
13:00 Dmitrii Harakka-Zaitsev, Chair of the Consultative Committee of Finno-Ugric peoples. Preservation of the traditional environment in Finno-Ugric context. Ingrians and Votians: new historical stage
13:15 Arnstein Brekke, Board member of ICOMOS Norway. North of the Arctic Circle – Climate resilience embedded in traditional coastal architecture and crafts.
13:30 Nicole Franceschini (ICCROM ) and Francesco Marchese (UNESCO Site Office, consultant) Panorama and coastal heritage.
ICOMOS Eesti toetab kahe käega kõikide Eestile oluliste kultuuriobjektide korrastamist ja ehitamist, aga peab vajalikuks rõhutada, et uued väärtused ei tohi tulla vanade väärtuste arvel. ICOMOS Eesti on üllatunud, et riiklikult tähtsate objektide valikus on mitmeid ettepanekuid, mis on avalikkuse, ekspertide ja kohalike kogukondadega läbi arutamata.
Kahetseme, et oleme olukorras, kus peame kritiseerima Estonia teatri ja Helioru kontserdimaja asukoha valikuid.
Estonia – maa ja rahva nime kandev teatri- ja kontserdisaal ehitati 1913. aastal Tallinna eestlaste seltsimajana. Estonia majasse on talletunud väga palju meie riigi ja iseolemisega seotud väärtusi, see on Eesti üks suurima sümbolväärtusega hooneid üldse. Hoone tellisid Tallinna eestlased Soome arhitektidelt Wivi Lönnilt ja Armas Lindgrenilt, selle arhitektuur kannab eneseteadvust kasvatava rahva ambitsioone ja unistusi. Rahva algatusel ja rahastusega ehitatud Estonia purustamine II maailmasõjas sümboliseeris rahvusriigi kaotust. Seda olulisem oli inimeste jaoks ka okupatsiooni püsimisel Estonia taastamine Alar Kotli tundliku projekti järgi.
Estonia ooperi- ja balletiteater on juba aastakümneid soovinud saada uut, suuremat ja parema akustikaga saali. Seoses rahastatavate riiklikult tähtsate kultuuriehitiste valimisega on taas päevakorral Estonia teatri juurdeehituse kavandamine
Estonia teatri direktor Ott Maaten tutvustas ICOMOS Eesti komiteele Estonia juurdeehituse kavandit, selle visuaal on näha ka Riigikogu Kultuurikomisjoni lehel. Juurdeehitus on kavandatud hoone tagumisele, Pärnu maantee poolsele küljele. Kavandatud lisamaht on sisuliselt sama suur, kuid märgatavalt kõrgem kui olemasolev hoone. Juurdeehitus varjutaks peaaegu täielikult hoone ühe külje.
ICOMOS Eesti mõistab Eesti esindusteatri vajadust suure saali järele, kuid pakutud lahendust ei ole võimalik sellisel kujul ellu viia. Mõned olulisemad põhjused:
· Estonia asub Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal ja UNESCO maailmapärandi alal, kus tuleb sälitada ajaloolise linnatuumiku ja seda ümbritseva muldkindlustuste vööndi hoonestusstruktuuri ning linnaruumi elemente.
· uusehitise alla jääks 16. kuni 19. sajandini pärineva muldkindlustuste vööndi põhilise ehitisena kirdepoolne uus poolbastion, aga ka seda ümbritsev keskaegse vanalinna kaitseehitiste täies ulatuses järgutatud muldkindlustuste vöönd ise.
· Estonia on juba praegu Tallinna vanalinna muinsuskaitseala suurim hoone, juurdeehitus muudab selle kaks korda suuremaks.
· Soome arhitektide Wivi Lönni ja Armas Lindgreni projekteeritud ja Alar Kotli projekti järgi taastatud hoone arhitektuur on suure sümbolväärtusega, hoone on projekteeritud igast küljest vaadeldavana.
· Mastaapse juurdeehitusega väheneks oluliselt alles hiljuti rekonstrueeritud Tammsaare park, hoone rajamisel tuleb maha raiuda suur hulk elujõuliseid puid.
ICOMOS Eesti kahetseb, et Eesti Vabariik ja Tallinna Linnavalitsus ei ole suutnud aastakümnete jooksul prioritiseerida Estonia ruumivajaduse rahuldamist ja käsitleda ka selle asukoha küsimust riiklikult tähtsa küsimusena. Nii näiteks oleks võinud uus saal kerkida praeguse Solarise kaubanduskeskuse asemele. Tallinnas, sh südalinna piirkonnas, on jätkuvalt tühje krunte, sh selliseid, mida on ka ooperiteatri jaoks varem välja pakutud. ICOMOS Eesti on seisukohal, et niivõrd tähtsa riikliku ehitise jaoks on oluline leida hea asukoht, soovitavalt linna südames ning leiab, et vajadusel tuleb riigil ja linnal jõuda kokkuleppele eraomanikega, juhul kui see on uue sümbolhoone ehitamiseks vajalik.
Helioru kontserdimaja rajamise esialgne ettepanek oli teha see Ingeri bastioni kõrvale, nüüd on tekkinud plaan rajada kontserdimaja Skoone bastioni sisse ja peale. Ajalooline muldkindlustuste vöönd ja selle põhiehitised – bastionid – ei ole jäätmaa ega lihtsalt muldkehand või pinnavorm, neid ei saa ajaloolises linnas, saati UNESCO maailmapärandiks tunnistatud linnas totaalselt ümber kujundada. Muldkindlustused on tunnismärgid linna ja selle kindlustuste ajaloolisest kujunemisest, mille sisse, ümber ja peale ebamastaapselt suure uusehitise rajamine võtab võimaluse muldkindlustuste vööndi säilinud kindlustuste eksponeerimiseks, mis on seadustatud vanalinna muinsuskaitseala ja UNESCO maailmapärandi ala ühe eesmärgina.
ICOMOS Eesti loodab, et mõlemale Eesti kultuurile olulisele ehitisele leitakse parem asukoht.
ICOMOS seisab hea ja väärtusliku linnaruumi eest ja tunnustab hea arhitektuurse lahendusega uute hoonete – meie kaasaja pärandi – ehitamist, kuid rõhutab, et tänases kliimaprobleemide käes vaevleva ja ressursside mõistlikku kasutamist rõhutavas maailmas tuleb eelistada olemasolevate hoonete korrastamist. Eriti uute rajatiste osas, näiteks Louis Kahni keskus, tuleb kriitiliselt hinnata, kas kavandatud funktsioonid on realistlikud, kas neid saab mahutada teistesse rajatistesse ja kas võimalikud uued ehitised leiavad piisavalt kasutust. Uute hoonete puhul on oluline nende ehitamise ja asukoha valikusse kaasata läbi avalike arutelude või planeeringute kohalikku kogukonda ja Eesti rahvast laiemalt, eriti kui tegemist on üldrahvalikku huvi teenivate objektidega.
ICOMOS Eesti ja Eesti Kunstiakadeemia ning ICOMOSi „Meie ühine väärikus – õiguste põhine lähenemine“ töögrupp korraldasid 2.-5. septembril 2020 Tallinnas ja veebis rahvusvahelise seminari “Pärandikogukonnad ja inimõigused“. Koolitus toimus koos IUCN ja ICCROMiga.
Koolituse viisid läbi Dr. Peter Bille Larsen Genfi Ülikoolist ja Dr. Stener Ekern Oslo Ülikoolist. ICCROMi esindasid Rohit Jigyasu ja Eugene Jo, IUCNi Tim Badman. Sissevaate pärandi ja turismi vahekorda andis Claudio Milano Barcelona Autonoomsest Ülikoolist. Koolitust modereerisid Bente Mathisen (Norra), Riin Alatalu, Ave Paulus ja Triin Talk.
Koolitus keskendus kogukonna põhisele pärandi kaitsele ning inimõiguste põhimõtete rakendamisele. Õiguste põhine lähenemine keskendub otsusprotsessidele ning selle eesmärk on jälgida, et kedagi, eriti vähemusi ja haavatavaid ühiskonna gruppe, ei jäetaks otsuste tegemisel kõrvale. Koolituse eesmärk oli õppida, kuidas märgata otsustega mõjutatavaid isikuid ja kogukondi ning kuidas kaasata neid otsustusprotsessi.
Neli päeva kestnud koolitusel osales ligi 50 osalejat ja vaatlejat 24 riigist Euroopas, Aasias, Ameerikas, Austraalias ja Lähis-Idas. Koolitus koosnes nii teoreetilistest loengutest kui ka osalejate näidisjuhtumistest. Kogukonna õiguste põhjalikumaks käsitluseks olid näidisjuhtumid jagatud teemaplokkidesse – mitmekihilised mälumaastikud, turismist mõjutatud linnakeskkonnad ja majandustegevuse piirangud kaitsealadel. Koolituse põhjal on koostamisel artiklite kogumik.
Lisainfo: Riin.alatalu@artun.ee
ICOMOS Estonia and Estonian Academy of Arts hosted 2.-5.09.2020 in Tallinn and in the web the „Our Common Dignity “ working group training course „Heritage Communities and Human Rights “. Training course was held together with IUCN and ICCROM.
The training course was led by Peter Bille Larsen, the University of Geneva, and Stener Ekern, the University of Oslo. ICCROM was represented by Rohit Jigyasu and Eugene Jo, IUCN by Tim Badman. Special contribution on heritage and tourism was given by Claudio Milano from Autonomous University of Barcelona. Thematic modules were moderated by Bente Mathisen, Riin Alatalu, Ave Paulus (ICOMOS “Our Common Dignity” working group), and Triin Talk (EKA).
The training course focused on community-based heritage protection, the theory and application of human rights-based approaches in the heritage field. The rights-based approaches method follows the decision making processes and aims that nobody, specially marginalized and vulnerable groups in heritage actions, are left behind. The aim of the seminar was to train how to map who are the relevant individuals and communities and how should they be involved in the decision-making process.
The four-days training brought together nearly 50 participants and observers from 24 countries in Europe, Asia, Americas, Australia and Middle-East. The course combined theoretical approaches from the lecturers and practical case-study presentations from participants. Each day the community rights were discussed under different angle – the multi-layered memory sites, the tourism affected urban heritage and restrictions on economic activities in protected landscapes. The training has a follow up as a publication.
HAGIA SOPHIA peab säilima kõigi oma kihistustega, religioonide ülese vendluse ja maailmarahu sümbolina. Foto: Tim Schnarr whc.unesco.org/en/documents/116919
10. juuli 2020
6. sajandist pärinevat Hagia Sophiat on Vahemeremaades sajandeid imetletud kui arhitektuuri meistriteost. Ta on vaimustanud külastajaid oma seinu ja põrandaid kaunistava marmori, hiiglasliku kupli ja säravate kuld- ja hõbemosaiikidega. Sultan Mehmet II Vallutaja muutis selle 15. sajandi keskpaigas mošeeks ja ottomanid pidasid hoonest väga lugu. Sultan Mehmet II moodustas selle kultuuripärandi kaitseks fondi, annetades mitmeid kinnisvarasid hoone ülalpidamiseks tagades nii hoone säilimise.
Pärast Türgi iseseisvussõda võttis Türgi Vabariik Anatoolia kultuuripärandi oma hoole alla, ekspertidele tehti ülesandeks mälestiste korrastamine nende identiteeti muutmata. Osa annetatud kinnisvarast (waqfid) muudeti muuseumideks, raamatukogudeks jms, millega tagati nende korrashoid. Näitena võib esile tuua seldžukkide medresed Konyas ja Sivases ning Mahmut Pasha Bazaari Ankaras.
1934. aasta Atatürki ja tema valitsuse liikmete otsus muuta Hagia Sophia muuseumiks peegeldab Türgi Vabariigi maailmavaadet ja selle ‘ühise kultuuripärandi’ käsitlust. Ilmalik Türgi valis muuseumifunktsiooni, et võimaldada teaduslikku uurimistööd ja kaitsta ning esitleda üleilmse väärtusega pärandit parimal moel. Kohandamisega muuseumiks toodi taas nähtavale hoone vahepeal kinnikaetud kunstiteosed. Muuseumifunktsioon võimaldas eksponeerida figuraalseid mosaiike ja kalligraafilisi tahvleid rahumeelselt ja sallivalt teineteise kõrval. Mihrab, kantsel, sultani galerii ja kõnepult, mis olid lisatud ottomanide ajal mošee vajadusteks, säilitati omal kohal ja Hagia Sophiast sai mälestis, mis tutvustas inimestele kõikjalt maailmast Türgi mitmekihilist ajalugu.
Tänu Türgi riigi tulevikku suunatud otsusele on paljude riikide teadlased uurinud mälestise arhitektuuri, kandekonstruktsioone, dekoratiivseid elemente jne ning teinud ettepanekuid selle restaureerimiseks. Hagia Sophia kaitseks saadi ekspertabi UNESCOlt kui Hagia Sophia kanti osana ajaloolisest Istanbulist maailmapärandi nimekirja 1985. aastal. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sh ICCROM, Maailmapärandi Fond, Princetoni Ülikool ja Saksa Teadusfond, korraldasid kupli ja piilarite tehnilisi uuringuid ja toetasid seeläbi konserveerimistöid.
Täna arutletakse Hagia Sophia muutmise üle mošeeks. Otsus teha Hagia Sophiast muuseum võimaldas esile tõsta selle mitmekihilist olemust läbi sajandite. Kasutuse muutmise läbi ei tohi väheneda võimalus mõista Hagia Sophiat kui 6. sajandist pärinevat kunsti ja arhitektuuri meistriteost. Muuseumi funktsiooni säilitamine tähendab ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud silmapaistva ülemaailmse väärtuse – selle kihilise identiteedi – säilitamist.
Riigi otsuste järjepidevuse põhimõtet silmas pidades on ainuõige jätkata Hagia Sophia kasutamist muuseumina. Muuseumi funktsioon oli määrav ka selle kandmisel Maailmapärandi nimekirja. UNESCO maailmapärandi konventsiooni allkirjastanud riigina on Türgi Vabariigil kohustus järgida konventsiooni reegleid. Austada tuleb ka Türgi riigi rajaja Atatürgi ja tema mõttekaaslaste otsuseid. Hagia Sophia on Istanbuli kõige külastatavam muuseum. Seal toimuvad pideval teaduslikud uuringuid ja konserveerimistööd. Hiljutine ingli näo leidmine kupli kirdeviklil annab tunnistust, et ehitisel on veel palju avastamata saladusi. Interjööris sajandeid säilinud mosaiigid on kõrge kunstilise väärtusega ja neid ei tohi kinni katta.
Kultuuripärandi kaitse mõte on tutvustada kultuuriobjektide autentset väärtust ja selle tunnuseid, kaitsta ja korrastada neid, austada nende ajaloolisi ja muidu olulisi väärtusi ning kindlustada, et erinevad ühiskonnagrupid mõistaks neid ja hindaks nende olulisust ning peaksid neid oma elu rikastavaks ja tähendusrikkaks osaks. Mälestiste olulised elemendid tuleb säilitada nende algses asukohas. Rahvusvahelisel tasandil väärtustatakse ajaloolise mälu ja üleilmse, kõikehõlmava ning rahvuste ülese kultuuri hoidmist. Hagia Sophia esitlemist koos kõigi tema kihistustega ei tohi takistada, et see maailma arhitektuuriajaloo imeline monument saaks edaspidigi kõiki meid inspireerida kui religioonideülese vendluse ja maailma rahu sümbol.
ICOMOS „Our Common Dignity“ Working Group is honored to invite heritage experts, community leaders, and graduate students from Europe and around the world to training course „Heritage Communities and Human Rights“ which will be held 2.-5.09.2020 in Estoniaand internet.
The training course „Heritage Communities and Human Rights“ focuses on community-based heritage protection and the theory and application of human rights-based approaches in the heritage field. The course combines theoretical approaches with learning from practice involving field visits in Estonia as well as an exchange among participants. The course lecturers will provide an introduction to international human rights law that specifically relates to culture, heritage, and communities. In addition to providing basic knowledge about human rights and the UN, UNESCO and IUCN systems and practices, this course will discuss focus cases of heritage management and rights in protected heritage areas in different countries.
The training course on rights-based approaches is led by Dr. Peter Bille Larsen, the University of Geneva, and Dr. Stener Ekern, Oslo University. Thematic modules will be introduced and moderated by Bente Mathisen, Riin Alatalu, and Ave Paulus (ICOMOS “Our Common Dignity” working group). ICCROM is represented by Rohit Jigyasu and Eugene Jo, IUCN by Tim Badman.
The global pandemic is forcing us to digitalize the course and we have to plan accordingly. For the sake of effective training, we will adjust format and agendas so that all events will be accessible regardless of the presence in Estonia and time zones of the participants. The course will be divided into 5-hour daily joint zoom sessions, starting at 12 noon Paris time. In addition, there will be individual homework in the form of case material, which we will share and read before and after sessions. The joint sessions will include lectures, individual or group presentations, and, most of all, group and plenary discussions. We expect you to participate actively, in-person in Estonia or with video and audio, so that we can benefit from our collective presence and creativity. Short morning fieldwork visits will be recorded in video and made available on the web during the sessions.
Training Course time frame: 2.09-5.09
EVERY DAY in ESTONIA and in ZOOM
NB!! Paris Time
9.00-12.00 fieldwork (video summary in the web)
12.00-14.00 Lectures, discussion
15.00-17/18.00 Case studies, discussion
Detailed Schedule of the Course:
Wednesday, 2.09 Human rights and heritage. Memory sites
Moderators of the day – Riin Alatalu, Stener Ekern
10-12 Welcome Brunch
12.00-14.00 Introductory Session
Estonian Academy of Arts A-301/
12-12.30 Welcome words by Bente Mathisen. Short introduction of the participants
12.30-14.00 Introductory Lecture. Human Rights, Culture and Community Formation, Heritage. An Introduction to Human Rights-based Thinking. – Stener Ekern (Norway)
15.00-18.00 Introduction and Case studies of ‘memory sites’ or ‘historical monuments’.Estonian Academy of Arts A-301/
15-16.30 Introductory Lecture. Human rights and heritage, lessons from rights-based approaches. Peter Bille Larsen.
16.45-17.00 Te Pōrere, New Zealand. – Paulette Wallace (Germany).
17.00-18.00 Discussion moderated by Stener Ekern
Thursday, 3.09 Urban heritage and tourism. The balance between tourism expectations and community rights
Moderators of the day – Triin Talk, Riin Alatalu
10-12 Field visit – walk with community representatives in Tallinn Old Town. Start at Kalev Spa
12.00-14.00 Urban Heritage and Tourism
12.00 Lecture by Rohit Jigyasu
12.30 Lecture by Claudio Milano
13.00 Case study: Overtourism in Tallinn Old Town. – Triin Talk (Estonia)
13.20 Case study: Social Interaction in Historic Quarter of Rashid. – Mohamed Amer (Egypt)
13.40 Case study: Mean(ing)s of heritage: processes of marginalization of urban zones and the aspects of (experimental) preservation. – Sanja Zadro (Bosnia-Herzegovina)
14.00 Break
15.00-18.00 Urban Heritage and Tourism
Estonian Academy of Arts A-301/
15.00 Case study: Kuldiga Old Town in the primeval valley of the river Venta. – Jana Jakobsone (Latvia)
15.20 Case study: Pampulha-Belo Horizonte. – Laura Lage (Brazil)
15.40 Case study: Urban Conservation areas in Estonia. – Kaarel Truu (Estonia)
16.00 Discussion
Friday, 4.09 Cultural landscapes, protected areas and heritage community rights
Moderators of the day – Ave Paulus, Peter Larsen
10-12 Field visit – learning from the communities of Lahemaa National Park: traditional fishing, Hara Harbour
12-14 Heritage Communities Rights and Cultural Landscapes
Cat Arthur Cinema Hall, Tapurla village, Lahemaa NP
12.00-12.20 Peter Larsen, Some further thoughts on RBA and customary rights in a protected area context
12.20-13.00 Tim Badman (UK). IUCN evaluations of World Heritage nominations, community and rights issues: recent developments and lessons learned
13.00-14.00 Ave Paulus, Artur Talvik and Peter Larsen. Traditional livelihoods, values, and connected rights: Lahemaa NP fisheries research and international perspective
15-18 International case-studies on the challenges of heritage communities, customary rights, and traditional cultural practices.
Cat Arthur Cinema Hall, Tapurla village, Lahemaa NP
15.00-15.20 Claudia Uribe Chinen (Peru). Participatory approaches to archaeological heritage management in the Qhapaq Ñan Andean Road System: Transformative processes or old conundrums in communities’ cultural heritage rights?
15.20 -15.40 Diana Cowie (Australia). An Initiative to Increase First Nations Cultural Heirtage in Statutory Heritage Listings.
15.40-16.00 Shubham Shrivastava (India). Darjeeling Himalayan Railway (DHR): Exploring the impact ofintroduction ofbuffer zone on existing relationship between the local community and DHR
16.00-16.20 Hala Asslan (Syria). Syrian War: Women Rights &Cultural heritage in rural landscape
Neel Kamal Chapagain (Nepal). World Heritage Nomination from Community Perspective: A Case of Lomanthang, Nepal
16.20-16.40 Saara Mildeberg (Estonia). Landscape-Base Approach to Rural Stakeholders based on the Case Study of Soomaa National Park
16.40-17.00 Ancient and Primeval Beech Forests of the Carpathians
17.00-18.00 Discussion moderated by Peter Larsen
Saturday, 5.09 Institutional Panel on Human Rights and Heritage Communities
Moderators of the day – Bente Mathisen, Peter Larsen, Stener Ekern
12-14 Rethinking rights issues in different heritage contexts – intangible aspects. Representatives of IUCN, ICCROM, ICOMOS
Estonian Academy of Arts A-301/
12.-12.40 Lecture on People-Centered Approaches for Heritage Conservation and Management: Challenges and Opportunities by Eugene Jo (ICCROM)
12.40-14.00 Rethinking rights issues in different heritage contexts – intangible aspects. Representatives of IUCN, ICCROM, ICOMOS.
In the dialogue:, Tim Badman, Rohit Jigyasu, Bente Mathisen, Peter Bille Larsen, Stener Ekern, Riin Alatalu, Ave Paulus et al
15-17 Synthesis and Conclusions
Participant Panel on rights issues in heritage: regional issues – local solutions?
Estonian Academy of Arts A-301/
5 participants from Africa, Asia, Latin America, Europe and the Middle East (tbc)
Conclusions, ways forward and next steps: Bente Mathisen, ICOMOS Working Group
Supporters: Nordic Council of Ministers, Estonian Academy of Arts, National Heritage Board of Estonia, Juminda Peninsula Society, Lahemaa NP Cooperation Council12-14 Lecture on People Centered Approaches for Heritage Conservation and Management: Challenges and Opportunities by Eugene Jo (ICCROM)
Stener Ekern is a professor in anthropology at the Norwegian Centre for Human Rights (NCHR) at the Faculty of Law at the University of Oslo. He has done fieldwork in Nicaragua (1984) and Guatemala (2000 and ongoing) with a thematic focus on indigenous peoples, human rights, and legal pluralism. Additionally, he has worked with human rights and world heritage and transitional justice. At the NCHR he is responsible for several master courses in human rights and has also elaborated a course in human rights and world heritage in cooperation with ICOMOS Norway. Before becoming a university researcher in 1997, he worked as a program officer in Norwegian development cooperation.
Riin Alatalu is an associate professor of heritage conservation and restoration in Estonian Academy of Arts. She has a PhD in heritage conservation and restoration (“Heritage in Transitional Society from Nation’s Conscience in the Estonian SSR into the Harasser of the private Owner in the Republic of Estonia, 2012). Alatalu has worked in National Heritage Board, Tallinn Culture and Heritage Department and Estonian Ministry of Culture on leading positions taking care of supervision and promotion of heritage and she has been in charge of important international programs. She is the member of the Board of ICOMOS International and president of ICOMOS Estonia, member of Rights-Based Approaches working group, CIVVIH and former vice-president of ICLAFI. She is the chairperson of Estonian Heritage Advisory Panel.
Ave Paulus has master’s degrees from the Estonian Academy of Arts (heritage conservation and restoration) and Tartu University (semiotics and theory of culture). Her doctoral thesis in Tartu University proposes a heritage protection model, based on heritage community values and rights, Tartu-Moscow Cultural Semiotics and Rights-Based Approaches. She is a member of the ICOMOS Estonia, ICOMOS International Scientific Committees on Cultural Landscapes and Legal and Administrative Issues, Rights-Based Approach and Climate Change working groups. She is a specialist for cultural heritage issues in the Environmental Board of Estonia, Council member of Virumaa Museums, spokesperson of the intangible heritage of the Folk Culture Centre, Board member of Lahemaa and Alutaguse National Park Cooperation Councils. She has coordinated cooperation between heritage communities, state and universities in several development projects concerning heritage management.
Rohit Jigyasu is a conservation architect and risk management professional from India, currently working at ICCROM as Project Manager on Urban Heritage, Climate Change and Disaster Risk Management. Rohit served as UNESCO Chair holder professor at the Institute for Disaster Mitigation of Urban Cultural Heritage at Ritsumeikan University, Kyoto, Japan, where he was instrumental in developing and teaching International Training Course on Disaster Risk Management of Cultural Heritage. He was the elected President of ICOMOS-India from 2014-2018 and president of ICOMOS International Scientific Committee on Risk Preparedness (ICORP) from 2010-2019. Rohit has been the Elected Member of the Executive Committee of ICOMOS since 2011 and is currently serving as its Vice President for the period 2017-2020. Before joining ICCROM, Rohit has been working with several national and international organizations such as UNESCO, UNISDR, Getty Conservation Institute and World Bank for consultancy, research and training on Disaster Risk Management of Cultural Heritage.
Bente Mathisen is a Norwegian chartered architect MNAL who works as a cultural heritage manager and advisor at Statsbygg, Norway’s Public Construction Department, Culture and Ministry affairs. She has been director and deputy director for the Heritage Management Office of the World Heritage (WH) City of Bergen Norway, Director for the Management Office of Cidade Velha Republic of Cape Verde, and partner at the Architect group CUBUS, Bergen Norway. She is a board member of Foundation Bryggen, World Heritage site. She coordinated for 10 years the Eastern African City-to-City network between the WH cities of Bergen Lamu, Zanzibar and Ilha. She has been a Board member of ICOMOS Norway and is currently the focal point of the Our Common Dignity Initiative- Rights Based Approaches working group.
Tim Badman is the Director of IUCN’s newly established Nature-Culture Initiative, formerly Director of IUCN’s World Heritage Programme. He has been senior IUCN spokesperson on World Heritage, chair of the IUCN World Heritage Panel and Head of IUCN’s delegation at World Heritage Committee meetings since 2007. As of April 2019, Tim leads IUCN’s work in developing closer links between the Nature and Culture sectors, including through the World Heritage Leadership Programme jointly run by ICCROM and IUCN with support from Norway. Tim joined IUCN having worked as team leader of the Dorset and East Devon Coast World Heritage Site, UK. This role culminated in inscription of the site on the World Heritage List in 2001, and the subsequent development of the World Heritage programme on-site. He has been involved in many World Heritage site evaluation and monitoring issues globally. Tim also speaks for IUCN on the special challenges of conserving geological sites, including those sites that protect the most exceptional fossil remains of life on Earth
Claudia Hatsumi Uribe Chinen is a Peruvian archaeologist and scholar in heritage studies. Her professional work in the past 9 years has involved teaching assistance in Archaeology, archaeological research projects, consultancy on cultural resource management and research assistance in heritage conservation capacity-building programs. Claudia’s research interest s are generally concerned and critically engaged with uses of archaeological heritage in postcolonial contexts and approaches to ethics, sustainability and human rights in cultural heritage.
Claudio Milano is a social and cultural anthropologist with a background in economics and over 10 years of academic and industry experience. He is an international consultant in tourism development and urban planning, adjunct professor at the Department of Social and Cultural Anthropology at the Autonomous University of Barcelona and the Director of the Master’s program in Sustainable Tourism Destinations and Regional Tourism Planning at the Ostelea School Tourism Management, attached to the University of Lleida (Barcelona, Spain). Claudio is the Director of IDITUR Tourism Research Dissemination and Innovation Centre at Ostelea School of Tourism Management. Claudio holds a Ph.D. in Social and Cultural Anthropology and a Master in Social and Cultural Anthropology (Cultural Differences and Transnational Processes) both awarded by the Autonomous University of Barcelona (Spain).
Eugene Jo holds an MA in Cultural Heritage Studies, a BA in Korean History and is currently completing her PhD in World Heritage Studies at Konkuk University in Seoul. She joined ICCROM in 2017 as the Programme Coordinator for the joint IUCN/ICCROM World Heritage Leadership Programme. The World Heritage Programme aims to improve conservation and management practices for culture and nature through the work of the World Heritage Convention, as an integral component of the contribution of World Heritage Sites to sustainable development. The programme takes up a people-centred approach to conservation of nature and culture, with a focus on rights based approaches and addressing the issue of governance.
Hala Asslan has a Ph.D. from Ecole Pratique des Hautes Etudes (EPHE), Sorbonne, France, with honer. A consultant for the International Council of Monuments and Historic Sites (ICOMOS), UNESCO, and many other international organizations since 2010. She has varied professional and academic experience in the restoration and rehabilitation of historic buildings and sites in Syria, including World Heritage List sites such as Aleppo, Palmyra, Salah-Din Castle, Old Damascus, and Jerusalem. Serves as Co-President of Heritage Committee of the Central Syrian Architects & Engineers Syndicate. She Consultant with the Aga Khan Trust and the General Directorate of Antiquities and Museums in Syria (DGAM) for the restoration and rehabilitation of “Souk al-Saqatiyya” in the Old City of Aleppo, 2018.
Jana Jakobsone, Dr. arch., Director of the Construction Department of Kuldiga Municipality Council, the architect of the municipality (since 2005), Director of the Building Authority (since 2017), Chairperson of the Old Town and Environment Committee (since 2011), director of several urban environment development concepts and research. ICOMOS Latvia president (since 2013), CIVVIH expert member (since 2019). Practicing architect at the SIA Arho Office (from 2001 to 2005), certified practicing architect (since 2014). Lecturer (since 2014) and associate professor (since 2019) on the preservation of the cultural-historical heritage. Author of more than 40 scientific and popular scientific publications. Since 2018 Member of the National Architecture Council of the consultative body of the Ministry of Culture of the Republic of Latvia.
Laura Beatriz Lage research interests focus on landscapes management, cultural heritage (tangible and intangible), architecture, and urban planning and environment. She is a post-doc student in UFMG and an ICOMOS member in the National Committee of Cultural Landscape in Brazil. She has been carrying research on “Landscape as a way to understand the world”, using Pampulha Settlement (Cultural Landscape designated by UNESCO) as study case. Currently is an executive secretary of the Cultural Landscape Committee in ICOMOS Brazil and contributed to a creation of a study group with a partnership between FMC and UFMG about HUL (Historic Urban Landscape).
Paulette Wallace has a Bachelor of Arts (Hons) History from the University of Otago and a Master of Museum and Heritage Studies from Victoria University of Wellington, New Zealand. In 2015, she completed a Ph.D. at Deakin University in Melbourne, Australia. She has been Executive Officer for the Australian Convict Sites, a serial World Heritage Property with 11 sites located across Australia and more recently from 2018 as the Manager Heritage Assets responsible for 12 Heritage New Zealand Pouhere Taonga properties located across the central North Island of New Zealand. Paulette is a member of ICOMOS Australia, Australian representative on the ISCCL from 2015-2018, a member of Our Common Dignity Initiative.
Sanja Zadro, Ph.D., independent researcher based in Zagreb (Croatia), a member of ICOMOS, Bosnia, and Herzegovina. Participated in the research project Croatia and Central Europe: Art and Politics in the Late Modern Period (1780-1945) funded by Croatian Science Foundation. Research topic: Vitality of disaster and reinventions of the ruin: Historic preservation (of the built environment) in Bosnia and Herzegovina today. Research interests in the domains of the experimental preservation, political aspects of design practice, participatory urban design, socio-spatial relations, urban sustainability, creative placemaking (microstructural), and critical heritage studies.
Supporters: Nordic Council of Ministers, Estonian Academy of Arts, National Heritage Board of Estonia, Juminda Peninsula Society, Lahemaa NP Cooperation Council
Interpret Europe – European Association for Heritage Interpretation organized an International Web Conference “Fostering Heritage Communities” in 8.-11.05.2020. A workshop on Rights-Based Approaches was provided by Ave Paulus and Riin Alatalu from ICOMOS Estonia. The presentation on the principles of the RBA and the importance of empowering the communities and respect for locals was complimented by several videos and received lively feedback from the experts working with the interpretation of the sites for the visitors.
Relvastatud konfliktides ja
poliitilistes rahutustes on alates aastatuhande vahetusest üha enam sattunud
rünnaku alla kultuuripärandiobjektid. Neid on rüüstatud või tahtlikult
hävitatud, et rahastada sõjategevust või mõjutada vastaste eneseväärikust ja
usaldust. Muuseumid ja kultuuriväärtused on ohus paljudes maailma riikides.
Rahvusvaheline muuseumide
nõukogu ICOM ja rahvusvaheline muinsuskaitse ekspertnõukogu ICOMOS on maailma pärandikogukonna
esindajatena selle pärast väga mures, eriti värskete arengute valguses. ICOM ja
ICOMOS tuletavad kõigile osapooltele meelde 1954. aasta Haagi konventsiooni
kultuuriväärtuste kaitse kohta relvastatud konfliktide korral.
Konventsioonis lepivad osalisriigid kokku, et „iga rahva kultuuriväärtustele tekitatav kahju tähendab kahju kogu inimkonna kultuuripärandile, sest iga rahvas annab oma panuse maailmakultuuri.” Ameerika Ühendriigid ratifitseerisid Haagi konventsiooni 2009. aastal, Iraan 1959. aastal.
Mõlemad riigid on ka 1972. aasta maailmapärandi konventsiooni osalisriigid. Ameerika Ühendriigid ratfitseeris selle esimese riigina 1973. aastal ja tal on selle edendamisel olnud võtmeroll. Iraanis on 24 UNESCO maailmapärandi nimekirja paika, millel on suur kultuuriline ja looduspärandi tähtsus – mitte ainult iraanlastele, vaid kogu inimkonnale ja selle kollektiivsele mälule.
Lisaks võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 2017. aastal ühehäälselt vastu resolutsiooni 2347, mis ütleb:”ebaseaduslikke rünnakuid usulistel, hariduslikel, kunstilistel, teaduslikel või heategevuslikel eesmärkidel püstitatud ehitiste või ajaloomälestiste vastu võib teatavatel asjaoludel ja vastavalt rahvusvahelistele seadustele käsitleda sõjakuriteona ja selliste rünnakute toimepanijad tuleb kohtu alla anda ”.
ICOM ja ICOMOS mõistavad ühiselt ja teravalt hukka kultuuripärandi tahtliku hävitamise. Kutsume kõiki osapooli üles austama rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis reguleerivad relvastatud konflikte, ja kaitsma maailma kultuuripärandit kõikjal, sõltumata usulistest veendumustest või poliitilistest kavatsustest.
1946. aastal asutatud Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu ICOM (International Council of Museums) on suurim ülemaailmne kogu muuseumide valdkonda ühendav organisatsioon. ICOMi kuulub üle 20 000 muuseumi ja 44 700 liiget 138st riigist. ICOMil on 119 rahvuskomiteed ja 32 rahvusvahelist komiteed. ICOM Eesti Rahvuskomitee (ICOM Eesti) asutati 1992. aastal.
1965. aastal loodud ICOMOS (International Council of Monuments and Sites) on rahvusvaheline muinsuskaitse eksperte ühendav organisatsioon, mis tegeleb pärandi kaitse ja uurimisega üle maailma. ICOMOSil on 10 546 liiget 151s riigis, 107 rahvuskomiteed ja 28 rahvusvahelist teaduskomiteed. ICOMOS Eesti komitee asutati 1993. aastal
Oma
pöördumise mälestiste kaitseks on
avaldanud ka Blue Shield, mis on
kultuuripärandi kaitsele relvastatud konfliktides pühendunud rahvusvaheline
organisatsioon. https://theblueshield.org/bsi-statement-on-potential-specific-targeting-of-cultural-sites-in-iran/
Lisainfo:
Riin
Alatalu, ICOMOS Eesti esimees; riin.alatalu@icomos.org
Agnes
Aljas, ICOM Eesti esimees; agnes.aljas@erm.ee
12.-18. oktoobril toimus Marrakeshis rahvusvahelise muinsuskaitse ekspertorganisatsiooni ICOMOSi aastakoosolek koos Maapiirkondade pärandile ja pärandmaastikele pühendatud teadussümpoosioniga. Eestist osalesid organisatsiooni rahvusvahelise juhatuse liige Riin Alatalu, kultuurmaastike teaduskomitee ekspert Ave Paulus ja Eesti esindaja rahvusvahelises noorte võrgustikus Anita Jõgiste. Eesti on väga aktiivne üha suuremat tähelepanu pälvivas inimõiguste töörühmas. Ave Paulus ja Riin Alatalu olid ka tänavu töörühma seminari kaaskorraldajad. Aastakoosolekul tunnustati korduvalt maikuus Eestis toimunud rahvusvahelist seminari Pärand ja kogukonnad. Meie kogemus on vajalik alus sarnaste seminaride korraldamisel Ladina-Ameerikas ja Aasias järgmisel aastal. ICOMOSi viimaste aastate üks olulisi prioriteete on noorte ekspertide kaasamine. Muinsuskaitseametis töötav Anita Jõgiste osales aastakoosolekul esimest korda. Tema sõnul pakkus koosolek väärtusliku võimaluse vaadata oma enda tööd distantsilt ja suuremas pildis.
